Geomeetriast teame kujundit, mis moodustub kolmest ühte punkti koonduvast jalast. Niisugune on ka järiks kutsutav iste. Vaimuvallas on aga tegemist ühte sõnumit kandva või kinnitava struktuuriga, kristluses Isa, Poeg ja Püha Vaim, ent ka näiteks, küllap samast allikast lähtuv fraseologism “kolm on kohtu seadus”.
“Kolmjalg”, mida ma järgnevalt loodida võtan, on aga tekstiline. Täpsemalt, tegemist on jutustuste ehk narratiividega, mis oma allikate päritolu ja rohkuse, eesmärgipärasuse ja siirete potentsiaaliga (piltlikult öeldes, võraga) kuuluvad ühe või teise, antud juhul meie endi, st eesti (kultuuri) tüvitekstide repertuaari.
Esimeseks niisuguseks kolmjalaks – aga 19.–20. sajandi kultuuriloost leiame neid teisigi – on “Henriku Liivimaa kroonika” (ristiusu preestri Läti Henriku sünniaeg jääb 1188. aasta kanti, surm aga pärast 1259. aastat), Balthasar Russowi (u 1536–1600) “Liivimaa provintsi kroonika” ning Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) eepos “Kalevipoeg”.
