Mis meiega on? Pean “meie” all silmas nii iseennast, paljusid oma lähikondlasi, aga ka seda osa rahvast Eestis ja kõigis tänastes iseseisvates ja vabades riikides, mis olid hõivatud Teise maailmasõja järel Nõukogude Liidu, aga sisuliselt ikkagi Vene impeeriumi vallutustega. Küsimuse juurpõhjuseks on mõistagi brutaalne sõda – aga missugune sõda seda pole!? –, mis käib Ukrainas, maal, mis võitleb oma eluõiguse ja vabaduse eest. Juba kümmekond aastat tagasi vallandas selle sõja Kremlisse pääsenud maniakk ning teda ümbritsev poliitilis-militaarne kamarilja. Kõik see toimub vene rahva vaikima sunnitud või teadlikul nõusolekul.
Tajun ahastust – aga see kuulubki ühe komponendina ängistuse meeleseisundisse –, nähes rahvusvahelisele õiguskorrale ning seda esindavatele institutsioonidele kõrges kaares sülitavate autoritaaride või lausa türanlike valitsejate esilekerkimist. Ja pole jõudu, rahvaid ning nende kõrgeetilisi, humanismi ülimaks pidavaid liidreid; pole riike ning nende ühendusi (sedasama ÜRO-d, nagu kunagi Rahvaste Liitu, mis oli ellu kutsutud sõdade vältimiseks), kes otsekui igikeltsast välja sulanud koletise sunniksid peatuma; kes ei tunnistaks ajaloo õõvastavat riimumist; ajaloo, mis eestlastele algas pärast Põhjasõda ning lõppes – aga nüüd on selgunud, et hoopis jõudis vahepeatusse! – 20. augustil 1991.
