Ilmar Raag. Kuidas Stalin varastas venelastelt võidu

Illustratsioon: Ander Avila

Mina olen Suure Isamaasõja veterani lapselaps. Minu vanaisa hukkus Velikije Luki all lahingus sakslaste vastu, mistõttu ei näinud ma oma vanaisa iial. Isegi minu sõja ajal sündinud isa ei näinud teda kunagi. Ma arvan, et see vere hind on piisav, et mul oleks nüüd õigus oma vene sõpradele rääkida 9. maist. Õigemini sellest, miks ma seda päeva ei tähista.

I osa – VANAISAD

Arvo ja Maria

Hilisel juulipäeval 1941. aastal teatati Narvas, et järgmisel päeval toimub mobilisatsioon Punaarmeesse. 27-aastane Narva Töölisteatri näitleja Arvo Raag oli üks neist, kes pidi minema. Niisiis, ta saab uudise, et minek on järgmisel päeval, aga mida teha ajaga, mis on alles jäänud? Mis te arvate, kuidas veetsid selle öö Arvo ja tema 24-aastane naine Maria? Ma ei tea, aga ma võin ehk ette kujutada.

Maria oli iseäralik noor naine. Veel enne Nõukogude võimu saabumist oli tal olnud pahandusi Eesti võimudega, sest Kreenholmi ametiühingu aktivistina oli tema tulihingelisus äratanud Eesti poliitilise politsei tähelepanu. Tüdrukuga vesteldi, aga midagi hullemat ei juhtunud. Nõukogude võimu saabumine tähendas tema jaoks unistuste teokssaamist. Huvitav on, et oma vasakpoolsusest hoolimata oli Maria lõpuks siiski lihtsalt noor naine. Mingi aja töötas ta kinos piletikontrollijana, kus ta suurisilmi vaatas kõiki Hollywoodi säravaid muusikale. Kusagil selles maailmas kohtas ta noort näitlejat Arvot, kes, tõsi,… ei mänginud peaosi. Seetõttu tean ka mina temast väga vähe. Arvo nimi on ära toodud Eesti teatri leksikonis koos teatega, et tema viimaseks rolliks jäi köster Oskar Lutsu “Kevade” adapteeringus. Kahtlustan, et fanaatilise õigluse eest võitleja Mariaga abiellumiseks pidi ka Arvo vähemalt veidi tema maailmavaadet jagama. Seega võis sõtta minek tema jaoks olla väga loomulik otsus, sest mehed sõdivad, kui on sõda.

Kuid see ei anna meile vastust tolle viimase öö kohta. Saksa lennukid olid mõned päevad varem Narva lähedal pommitanud üht Punaarmee rongi, nii et linnas purunesid aknad. Narvakad teadsid rääkida, et suure plahvatuse põhjuseks oli laskemoona vagun. Päeval, mis oleks pidanud tähistama ühe aasta möödumist Eesti liitmisest Nõukogude Liiduga, olid Narva tänavatel veristes sidemetes Punaarmee sõdurid. Hoolimata ametliku propaganda teadetest, et sakslased on Emajõe juurest Riia linna alla tagasi löödud, teadsid kõik inimesed vastupidist tõde – sõda ei läinud Nõukogude Liidu jaoks hästi. Kas Maria küsis ööpimeduses Arvolt: “Mis minust saab?” Või pigistasid ta sõrmed mehe selga: “Arvo, mul on hirm!” Nägin Mariat 35 aastat hiljem ühel suvepäeval tardumas, kui üle taeva rullus madal sõjalennukite aeglane kõmin. Tookord oli tegemist võiduka Punaarmee ühe õppusega Eesti taevas, aga Maria kinnitas hirmunud ilmel, et see lennukite hääl oli täpselt samasugune kui see, mida ta kuulis sõja algul Narva kohal.

Igal juhul oli Marial ja Arvol põhjust karta, et see on viimane öö, mil nad on koos… Hommikul avanes Väike-Aguli tänava 11a maja uks hommikuses vaikuses ja Arvo koos Mariaga läks kogunemispunkti. Barokse vanalinna tänavatel oli teisigi sarnaseid inimesi. Kohale jõudes võeti Arvolt pass, mees laua taga küsis veel üle: “Elukutse?” – “Näitleja.” Mees laua taga kirjutas paberitesse – “artist”. Ja siis oli veel aega vaadata ümberringi. Seal oli vanemaid naisi, kes halasid: “Kuhu sa lähed, pojake.” Või siis naisi, kelle pisaratest soolased huuled ei tahtnud lahti lasta oma armsamatest. Ja siis läks mu vanaisa sõtta.

Üheksa kuud hiljem sündis sakslaste okupeeritud Eestis minu isa. Arvan, et mu vanaisa ei saanud sellest teada, sest 1942. aasta 13. detsembril langes ta Velikije Luki all(1). Ta maeti sõdurite ühishauda Venemaa mulda. Jah, kuna mu vanaisa oli Punaarmee ridades, on mul omamoodi hea meel, et ta langes põlistel vene aladel. Ja mitte Eestis või kusagil mujal, kus tema surm oleks eetiliselt veelgi kahetisem. Aga sellest hiljem. Veidi pärast mu isa sündi selgus, et Marial oli olnud põhjust hirmu tunda. Ta arreteeriti kui Nõukogude aktivist ja saadeti Tartu koonduslaagrisse. Vastsündinud poiss jäi koos vanaemaga, kes läks sõja jalust ära Viljandi.

Sellisel kujul võiks see lugu väga hästi sobituda Nõukogude märtrite kannatusraamatusse. Sealt oleks välja jäänud ainult detail, et Punaarmee raportite põhjal jäi Narvas mobilisatsioonipunkti tulemata 700 mehel. Seda on terve pataljon! Kas nad uskusid, et võitlus on juba mõttetu?

Linda ja Eduard

Enne kui edasi minna, pean ma rääkima veel ühest teisest naisest. Tema nimi oli Linda ja tema elas Saaremaal. Linda oli häbelik, rääkis väga vähe ja eelkõige oli ta usklik talunaine, kes käis kohusetundlikult igal pühapäeval metodistide kirikus. Kui sõda algas, oli tema juba sünnitanud kolm last, kellest üks oli surnud. Koos oma mehe Eduardiga pidasid nad Tahula külas talu ja töötasid hing pidevalt niidiga kaelas. Ühel suvel tegid nad metsas heina ja kui öö jõudis kätte, jäi Linda mehega sinna ööbima, sest tallu tagasiminek ja hommikul tulek oleks liiga palju aega võtnud. Lapsed olid neil kaasas ja Eduard tegi lõkke, et perekonda soojendada. Järgmisel päeval juhtus aga nii, et ära minnes sai sellest lõkkeasemest alguse metsatulekahju. Taluperemees viidi seetõttu kohtusse ja ta sai karistada. Seda seika meenutati suguvõsa kokkutulekutel tihti.

Veidi ootamatult, aga leidsin vanadest ajalehtedest teate, et täpselt sama nimega mees oli 1933. aastal samas Pihtla vallas ühe pulmapeo kakluse käigus virutanud kiviga teisele mehele niimoodi pähe, et see suri. Ma ei mäleta, et mu vanaema või onu oleks sellisest juhtumist iial rääkinud, nii et võib-olla oli tegemist vaid Eduard Alliku(2) nimekaimuga. Igal juhul ei ole mingit märki sellest, et Linda mees oleks järeltulevatele põlvedele pärandanud mingeid poliitilisi vaateid. Juhtus aga nii, et 1941. aasta juulikuus seisis temagi ühel hommikul punaarmeelastega veoauto kõrval ja pidi oma perega jumalaga jätma. Tema 10-aastane poeg Heino mäletas veel 60 aastat hiljem, et isa Eduard kükitas ta juurde maha, et ütelda: “Hoia meie pere naisi. Sa oled ju nüüd ainuke mees siin. Ja pole viga, ma tulen varsti tagasi.” Muidugi ta ei tulnud.

Oma mõttes olen Lindaga, kes mööda kruusast külavaheteed läks tagasi oma talu poole. Ühel pool kõndis 10-aastane poeg Heino ja süles oli 5-aastane tütar Maimu. Kurbus kurbuseks, aga selle aasta ädalaheina pidi nüüd ta üksi niitma. Seejärel selle heina mitme hobusekoormaga tooma tallu ja ise üles pööningule hanguma. Ka sügiskünd oli seekord tema teha. See kõik lisandus loomade talitamisele. Ja seda kõike oli liiga palju, sest isegi koos mehega tundus Lindale mõnikord, et ta rohkem ei suuda.

Meie pere pärimus räägib, et 1943. aasta jõulude aegu kostis Linda talu uksele koputus. Seal oli naabrimees, kes mobiliseeriti koos Eduardiga. Tal ei olnud lihtne rääkida, aga ta arvas, et kui ta oleks jõulud veetnud rahulikult naabertalus ja alles siis tulnud uudist tooma, oleks kõik olnud veel hullem. Eduard oli aasta varem Velikije Luki all surma saanud naabrimehe silme all. Seejärel jooksis naabrimees sakslaste poole üle ja lubati pärast vangilaagrit esimese hooga Eestisse puhkusele. Linda küsis veel, kuidas see täpselt juhtus, aga kui uks naabrimehe järel sulgus, vaatasid kaks last emale küsivalt otsa. Mida oli emal neile kosta? Aasta oli olnud põrgulikult raske.

Aadu

Kirik, kus Linda pühapäeviti käis, asus 10 kilomeetrit eemal. Linda kõndis seda maad enamasti jala. Juhtumisi kõndis sama teed ka Aadu naaberkülast. Ta oli 30 aastat Lindast vanem ja vahetult enne sõda matnud oma naise. Pühapäevale järgnes pühapäev ja kaks leske leidsid teineteist. Aadu jättis oma uhke talu oma vanimale pojale ja kolis ise Linda juurde. See ilmselt päästis ta elu, sest 1949. aasta küüditamise aegu tehti talu suuruse tõttu Aadu pojast kulak ja saadeti perega Siberisse.

Aadul endal läks ainult natukene kergemini. Ta abiellus Lindaga ja kohe pärast sõda jäi Linda last ootama. Siis aga Aadu arreteeriti, kuna Nõukogude võim avastas, et ta tegeles väikest viisi eraettevõtlusega. Aadu nimelt parkis loomanahku ja talumehed maksid selle eest. Samal ajal oli aga käima läinud kolhooside loomine. Kui võiduka Punaarmee vaprad võitlejad saabusid Aadu parkalitöökoda likvideerima, puges Aadu kasupoeg Heino (toosama langenud punaarmeelase Eduardi poeg) lauda põrandas oleva augu kaudu peidikusse, kus Aadu hoidis paari relva, ja viis need märkamatult metsa. Nii ei saanud Aadu süüdistust metsavendade toetamise pärast ja nahaparkimise eest istus ta vaid tühised viis aastat. Paar kuud pärast mehe vangistamist sünnitas Linda sellesse tallu minu ema. Perekonna pärimuse järgi olevat Linda juba paar tundi pärast sünnitust läinud taas sigu toitma.

Selle loo kokkuvõte ütleb, et minu vanaemal Lindal tõesti ei vedanud. Esimene mees langes sõjas Venemaa vabaduse eest ja teise mehe pani vangi sealtsamast Venemaalt tulnud võim.

II osa – MINU LUGU

“Aga ütle, miks eestlased venelasi vihkavad?” küsis minult väga sõbralikul toonil Nõukogude armee eriosakonna ohvitser. 1987. aastal olin ise värske Punaarmee ajateenija Valgevenes Borisovi linnas. Kuna Balti liiduvabariikides toimusid segased sündmused, otsustas armee julgeolek vestelda meie eeskujuliku punalipulise kaardiväe diviisi eesti poistega.

Olen päris kindel, et ma ei vastanud kohe. Esimene aasta ülikooli ajalooteaduskonnas õpetas selgeks Vana-Rooma ajaloolase Tacituse juhtmõtte: “Sine ira et studio” – ilma viha ja poolehoiuta. Just nii tahtsin sellele küsimusele vastata, sest sama probleem oli kummitanud mindki.

Kuid veel enne vastamise juurde minekut meenub mulle lugu, mille rääkis Lennart Meri helimees Enn Säde. Eesti uue iseseisvusaja esimene president oli nõukogude ajal ka filmirežissöör ja antropoloog, kes ühel ekspeditsioonil sai kontakti ühe siberi šamaaniga. Filmimeestele ei antud aga mingit kindlat lubadust, et šamaan lubab ennast filmida. Seepärast läksid filmimehed esimesele kohtumisele väga ettevaatlikult. Enne jurtasse sisenemist ütles Meri helimehele: “Kui me sees istume, siis ära pööra talle tähelepanu ja räägi minuga eesti keeles.” Nii juhtuski. Meri ja Säde rääkisid omavahel mõnda aega vaikselt eesti keelt, kuni šamaan ühel hetkel küsis vene keeles: “Miks on nii, et te olete valged mehed, ma kuulan teid, aga ma ei saa teist aru?” “Aga sellepärast, et me ei ole…,” ja järgnevalt kasutas Meri kohalikku sõna, “…venelased.”  “Aaa,” oli šamaan üllatunud. Nagu Meri hiljem seletas, oli kogu trikk selles, et kohaliku hõimu keeles tähistas üks sõna korraga nii “võõrast, vaenlast, kui ka venelast”. Nii et võib-olla ütles Meri šamaanile hoopis, et me ei ole “vaenlased”.

Minu lapsepõlvekodus ei räägitud poliitikast. 9. mail võidupüha ei tähistatud, sest sellel justnagu ei olnud mingit seost selle ohvriga, mille mu vanaisa oli toonud. Õigupoolest on see väga kummaline, aga väikese poisina ei saanud ma sellest vastuolust aru. Ma kasvasin omas maailmas. Umbes 30 aastat pärast II maailmasõja lõppu õppisin ma lugema ja neelasin seejärel kõike, mis käeulatusse sattus. Üks neist juhuslikest raamatutest, mida keegi ei soovitanud, oli “Suvoorovlase Krinitšnõi õnnelik päev”. Kuigi tegemist oli 1952. aastal kirjastatud stalinistliku propagandaga, läks mulle sügavalt hinge jutt väikesest poisist nõukogude sõjalise kallakuga koolis. Nii ma siis küsisingi oma isalt, kas ka mina ei võiks minna suvoorovlaste kooli. See küsimus tabas teda ilmselt ootamatult, aga siis vastas ta: “See ei ole see, mida sa arvad. Sa tegelikult ei taha seda.” Oma vene sõpradele pean siinkohal veelkord selgitama, et sellise vastuse andis mulle Suures Isamaasõjas hukkunud punaarmeelase poeg.

Tõsi, niipea kui hakkasin enda ümber ühiskonda nägema, sain aru, et ma olin üks väheseid oma eakaaslastest, kes pidevalt ei põlastanud “vene värki”. Väikeste poistena mängisime lasteaias sõda, aga väga vähesed olid nõus “venelasi” mängima. Osalt sellepärast, et filmide venelased surid nii naeruväärselt kaua, samal ajal kui sakslased kukkusid lihtsalt kopsti pikali. Väikeste laste empaatia puudusega parodeerisime tihti filmide vene sõdurite pikka agooniat ja viimaseid pateetilisi vestlusi, mis tundusid lastele nii uskumatult naljakad. Punaarmeelase mundris mehed ei tundunud vähemalt minu lasteaias kellelegi omadena, ehkki ma ilmselt ei olnud ainus, kelle vanaisa oli võidelnud Nõukogude poolel. Selline filmide tõlgendus ei saanud tulla omast peast. Nõukogude propaganda ei suutnud midagi teha nende juttudega, mida kodudes räägiti. Hiljem algkooli jõudes oli meil üksvahe olukord, kus eesti ning vene klassid käisid samas koolimajas. Meile, poistele, tähendas see igal vahetunnil kaklusi vene poistega. Seda tehti sportliku hasardiga ja traagilisi tagajärgi sellel ei olnud, aga ikkagi ei mõistnud ma pikka aega selle vihkamiskultuuri põhjuseid. Tõsi, ma ka ei küsinud, sest olin isepäine.

Minul oli vanaema Maria, kes hellitas mind sedavõrd, et poisina pidasin alati oma kohuseks näidata, et nii suur poputamine on kohatu. Kuid meie suhtes oli veel midagi, mida ma vanaemale ei tunnistanud. Ma teadsin, et paljud inimesed ei sallinud teda. Sest ta oli vist ainus tõeline kommunist, keda ma ihusilmaga näinud olen. Nõukogude aega iseloomustas ju püsiv kaksikmoraal. Kommunistid rääkisid võrdsusest, aga kõik teadsid, et aparatšikud elavad tavainimesele kättesaamatut elu. 7. novembril tulid kõik inimesed käsu korras oktoobripühade paraadile, aga väga vähesed nendest, kes seal punaseid lippe kandsid, uskusid samal ajal kommunistlikke ideaale. Minu vanaema uskus ja ma arvan, et see hirmutas ametlikke kommuniste.

Kord küsisin temalt, miks ta ise Kommunistlikku parteisse ei kuulu. Ta rääkis, et pärast sõda oli ta seda tahtnud, aga temalt küsiti kohe kahtlustavalt, kas Rootsis tegutsev väliseesti aktivist Arno Raag ei ole talle viimati sugulane. “Oh ei,” vastas mu vanaema kohe solvunult… Aga teda ei usutud. Ja nii jäi partei uks talle suletuks. Ma ei tea, kas see lugu vastab tõele. Aastaid hiljem sain teada, et üks tema tädipoeg võitles sakslaste poolel ja teine saadeti Siberisse sunnitööle. Nendest ta mulle ei rääkinud. Nii nagu ta ei rääkinud mulle elust sõjapõgenikuna Viljandimaal, sest uus võim ei lasknud neil enam Narva tagasi minna. Seal on midagi sellist, mida Maria ei osanud mulle, oma lapselapsele, rääkida.

Võin vaid ette kujutada seda küla, mida tabab kolhooside loomisest tekkinud nälg ja sealsamas on Saksa koonduslaagrist tulnud sõjapõgenik, keda ju keegi väga ei vajanud. Maria võis ju jagada Punaarmee lesele ette nähtud pajukit vaesematele külanaistele, aga sellest ei piisanud. Ühest küljest oli Saksa koonduslaager pannud talle külge sildi, kommunist, aga uus võim teda samuti omaks ei võtnud. Stalini aja iroonia peitus ju selles, et veel enne suure diktaatori surma represseeriti suurel hulgal ka neid, kes 1940. aastal olid Nõukogude võimu saabumist tervitanud. Nende asemele pandi juhtivatele kohtadele Moskva saadetud Venemaa eestlased.

Elu Mariat kahtlemata ei hellitanud. Olla idealistist kommunist nõukogude ajal tähendas tragöödiat, sest Moskvast tulnud võimul ei olnud selliseid inimesi vaja. Mina mäletan oma vanaema Saaremaa lihakombinaadi valvurina, kes põhimõttekindlalt ei lasknud töötajatel liha varastada. Kõik ju tegid seda. Varastati kolhoosi tagant, ehituskombinaadi tagant, varastati kust vähegi oli võimalik. Minul õnnestus poisina kord salaja kinno pugeda, et kardina tagant vaadata filmi, mis oli alla 16-aastastele keelatud. Uhkustasin selle teoga hiljem vanaema ees, aga vanaema tõsine reaktsioon oli ootamatu. “Nii ei tohi. See on varastamine.” Ma arvasin, et mu vanaema on imelik. Kuid ühel hetkel vanemaks saades küsisin talt, mida ta arvab Stalini repressioonidest, ja mu vaene vanaema vastas: “Neid ei olnud. Ma ei usu seda.” Siis sain aru, et mu vanaemal on tõsine probleem.

Ma läksin õppima ajalugu. Millist ajalugu?

Mina läksin õppima ajalugu. See oli veel nõukogude-aegne Tartu Riiklik Ülikool ja te võiksite arvata, et seal õpetati ainult partei poolt heaks kiidetud ajalugu. Tegelikult oli aga tegemist dissidentide taimelavaga. Üks kohustuslikest ainetest oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu. Kevadsemestril jõudsime 1940. aasta sündmusteni Eestis. Ja isegi nii ideoloogilise aine õppejõud, nagu seda oli parteiajaloo õppejõud, pidas vajalikuks mokaotsast mainida, et 1940. aasta Riigikogu valimised ei olnud päris reeglipärased, sest mis valimistest me räägime, kui võidukalt sisse marssinud Punaarmee ja Zdanovi valvsa pilgu all lubati kandidaate üles panna vaid Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjas. Väljapoole seda nimekirja jäi vaid käputäis inimesi, kes loomulikult valituks ei osutunud, sest 92,9% hääletanutest olevat hääletanud just “juunikommunistide” poolt. Täna tundub see isegi valetamise jaoks väga lapsik number.

Samas on tegemist episoodiga ajaloos, millest on saanud vene-eesti suhete sõlmpunkt ja mille ümber käib jutt ajaloo võltsimisest. Eestlastele tundub imelik, kui neid süüdistatakse natsismi ülistamises ja venelased ei suuda aru saada, miks neid peetakse okupantideks. Mina aga pidin 1987. aastal vastama julgeolekuohvitseri küsimusele: “Miks eestlased venelasi vihkavad?”

Pärast hetkelist mõtisklust küsisin ma retooriliselt vastu: “Aga mida eestlased pidid tookord 19391940 mõtlema? Te kujutage ette, et ühel hetkel tulevad teie riiki teist keelt kõnelevad inimesed ja samal ajal hakkavad toimuma arreteerimised. Ja siis tuleb sinna otsa 1941. aasta juuni küüditamine, mis toimub veel enne sõja algust. Mis te arvate, milline on inimeste kõige loogilisem reaktsioon?… Kõigepealt hakatakse staliniste ja venelasi samastama.” Julgeolekuohvitser ei hakanud minuga vaidlema. Ta lihtsalt kirjutas midagi oma märkmikku, aga ma ei saanud iial teada, mida täpselt. Käimas oli juba perestroika ja isegi sõjaväes võisin ajakirjast Ogonjok lugeda tuhat korda rängemaid kirjeldusi stalinlikest repressioonidest Nõukogude Liidus. Väga loogiline oli arvata, et NKVD timukad ei muutunud Eestisse jõudes üleöö lumehelbekesteks.

Enesele ootamatult sõnastasin ma tookordse vestluse käigus veel ühe Stalini kuriteo. Kui paljud eestlased hakkasid venelasi samastama kommunistidega, siis on kahtlemata tegemist eksitusega. Seda enam, et 1940. aastal arreteeris Nõukogude võim ka Eestis elanud endisi valgekaartlasi. Aga eestlased seda ei näinud, sest nad olid šokis. Stalin pani aluse kaasaegsele Ida-Euroopa etnilisele konfliktile.

Täna näen sotsiaalmeedias ja vene föderaalsetes telekanalites inimesi, kes hea meelega minuga vaidlevad, sest nad osutavad propagandasõjale, ajaloo võltsimisele jne. Jah, tõepoolest, tõstatub ikkagi küsimus, kust ma ikkagi tean tõde II maailmasõja kohta. Kas ei ole ma mitte ajaloo võltsijate või muude propaganda soolapuhujate poolt ära tinistatud. Tõesti, võib-olla Solženitsõn ei olnud ajaloolane ja see, et ma Nõukogude armeeteenistuse ajal lugesin “GULAGI arhipelaagi” oli suur viga. Võimalik, et NKVD, keda Nikita Mihhalkov kujutas filmis “Päikesest rammestunud”, käitus jätisena ainult Venemaal, samal ajal kui Eestis võitles sama organisatsioon ainult tõeliste bandiitidega? Ajaloost rääkides varitseb meid kõiki oht, et me usaldame vahemehi, sest ise me tookord kohal ei olnud. Nii muutub väga oluliseks küsimus: “Kuidas ma tean, et ma midagi tean?”

Kuidas mina tean tõde II maailmasõja kohta?

Ajaloolased esitavad tihti veel sügavama küsimuse – mis on ajalugu? Ühest küljest on ajalugu kindlasti kogum mineviku faktidest. Näiteks keegi ei sea kahtluse alla fakti, et 1. septembril 1939 algas Saksamaa ja Poola vahel sõjategevus, mille käigus Saksa väed liikusid Poola territooriumile. Teisalt ei ole olemas neutraalseid fakte. Me ei ole robotid ja nii paneme automaatselt faktidele külge ka hinnangud, mis hakkavad omakorda mõjutama meie otsuseid ja tulevikus toimuvaid sündmusi. Seetõttu on tuleviku mõistmiseks oluline uurida ka seda, kuidas inimesed midagi mäletavad. Milline on meie ajalooline folkloor?

Kohe pärast Nõukogude Armeest naasmist, 1989. aastal, läksin ma ajaloo üliõpilasena pärimust koguma. See oli väga kummaline aeg. Kehtis veel Nõukogude kord, aga muudatuste tuult oli õhus tunda. Koolides õpetati ajalugu veel Nõukogude režiimi poolt heaks kiidetud õpikute järgi, ehkki õpetajad rääkisid juba mõnda aega midagi muud. Oluline oli arusaam, et ajaloolased peavad ammuseid sündmusi uuesti uurima hakkama. Just seepärast otsustati minna külast külla vanade inimeste juurde, et nad jutustaksid ajalugu niimoodi, nagu nad seda ISE läbi elasid. Mitte igal pool ei olnud inimesed selleks valmis. Vanainimeste silmad olid tihti kahtlustavad, kui noored inimesed nende õuele astusid: “Kas te oleksite nõus meile rääkima oma eluloo?” – “Aga miks teil seda vaja on?” uurisid need, kelle naabreid oli viidud Siberisse või kes uskusid, et nad on elus ainult seetõttu, et olid osanud oma keelt hammaste taga hoida.

1989. aasta suvel ei olnud neid inimesi veel mõjutanud iseseisva Eesti poliitika ja Lääne mesijutud. Ometi olid nad 50 aastat elanud Nõukogude Liidus ja pidanud aasta aasta järel mõtlema, miks ajalehtedes räägitu ei lähe kokku sellega, mida nad mäletasid. Paljud rääkisid, sest enam ei olnud midagi kaotada. Kord elu lõpul pead sa ju koorma oma õlalt võtma. Mitte alati ei olnud nad täpsed faktides ja teinekord rääkisid nad iseendale vastu, sest vanade inimeste mälu veab alt. Ja ometi kõlas läbi kõikide juttude üks ja seesama lugu: Eestis oli nii vähe kommuniste, et uut Nõukogude võimu tajuti eelkõige sissetulnud võõraste venelaste-tiblade võimuna.

Eestlased tajusid muutust eelkõige hõimupõhise ja alles seejärel ideoloogilise konfliktina.

Ma pidasin päevas kolm vestlust ja nii kaks nädalat järjest. Kokku tuli umbes 40 intervjuud. Minu kuuldud lugudes kõlas kõige rohkem hämmeldust, et kuidas see kõik sai niimoodi sündida? Need minu ja kümnete teiste üliõpilaste tehtud sajad intervjuud on kõik tänaseni säilitatud helikassettidel Eesti Kirjandusmuuseumis. Võite minna lugeda ja kuulata. Emotsionaalselt oli see suvi ränk, sest juba esimese nädala lõpul hakkasime kõikides lugudes nägema sama kannatuste mustrit. Kõige olulisem oli aga tõik, et sadade nõukogude ajaloolaste sõnumid töörahva solidaarsusest ja 50 aastat nõukogude propagandat ei olnud jätnud neile inimestele mingit jälge. Suust suhu liikunud perekondlikud mälestused olid võrratult tugevamad kui massimeedia. Aga kannatused muudavad inimesi pimedaks ja enesekeskseteks. Kannatustest järgmine samm edasi on pime viha.

Vanaisade rääkimata lugu

See suvi sundis mind uuesti vaatama ka oma perekonna ajalugu. Pidin nüüd esitama küsimusi, mida varem ei taibanud teha.

Miks minu vanaema Linda esimene mees Eduard läks kaasa Punaarmee mobilisatsiooniga? Mul on kolm hüpoteesi, mille puhul tuleb arvestada, et enamasti ei otsusta kogu rahvas ühtemoodi. Erinevatel inimestel on erinevad otsused ja erinevad motiivid.

Esiteks oli Eesti rahvusliku ärkamisaja kirjanduses sakslasi valdavalt kujutatud ajalooliste anastajatena. Eesti rahvusliku ärkamise suurkuju Carl Robert Jakobson rääkis 700 aastat kestnud orjaööst. Eesti ajalooline romaan kui kirjandusžanr sünnib Eduard Bornhöhe jutustusega “Tasuja”, milles eesti talupoeg Jaanus võitleb sakslaste vastu. Ka sama autori populaarsel “Villu võitlustel” oli sama vaenlane – sakslane. Isegi eestlaste iseseisvussõja võidupüha tähistab 1919. aasta võitu Võnnu lahingus sakslaste vastu. Sakslastega sõdimine ei olnud seega eestlastele uus teema ja seetõttu võib arvata, et mingile osale eestlastest tundus punaarmeesse minek kui ajaloolise võitluse jätkamine. See argument oli kasutusel ka Nõukogude ajal ja sisaldas mingis koguses tõde.

Teiseks võis põhjuseks olla hirm repressioonide ees. Kui Nõukogude vägede sissemarsist 1939. aastal ei saadud hästi aru, siis veel vähem mõistmist leidis 1941. aasta 14. juuni öö, mil kuulsusrikas Punaarmee küüditas ühe ööga Eestist 10 000 inimest. Mu sõbrad Venemaal, alles see oli, kui Beslani tragöödia raputas kogu Vene Föderatsiooni. Ametlikel andmetel hukkus 344 inimest. Või meenutame esimest Tšetšeenia sõda, mis on kui “häbiväärsete 90ndate” sümbol. Vene Föderatsioon kaotas selles sõjas erinevatel hinnangutel 3000–14 000 sõdurit. Kuid me räägime siin kogu sõja tulemusest, ent Eestist viidi ühe ööga ära 10 000 inimest ja mahajääjatele näis, et nad nägid oma lähedasi viimast korda.

Ma ei taha öelda, et üks tragöödia on suurem kui teised, aga see annab võimaluse ette kujutada, mida üks rahvas pidi pärast seda hirmsat ööd tundma. Ja nüüd öelge – kuidas nad oleksid pidanud reageerima? Kui sa hoiad mobilisatsioonist kõrvale, siis järgmisel päeval on püssimehed kogu su suguvõsa ukse taga ja sa tõesti ei julge enam arvatagi, mida nad teha võivad.

Kolmas võimalus seletada, miks Eduard läks punase mobilisatsiooniga kaasa – see on seaduskuulekus, millega loomad liiguvad tapamaja poole. Modernsed massiarmeed on täis inimesi, kellel puudub igasugune arusaam oma võitluse suurest eesmärgist. Kui mina teenisin aega Punaarmees, siis kohtasin ehk kõige rohkem kahte noort meest, kes olid valmis võitlema Kommunistliku partei ideaalide eest. Kõik teised teenisid aega, sest selline oli seadus.

Oluline on aga 1941. aasta suvel see, et Eestis leidus palju ka mehi, kes hakkasid vastu. Kui igal küüditatul oli kasvõi ainult üks lähedane sugulane, kes ihkas kättemaksu, siis tekkis üheainsa ööga 10 000 meest, kes olid valmis kätte võtma relva võitluseks Nõukogude võimuga. Taoline sündmuste käik oli väga loogiline. Me mõistame ju ka neid vene talupoegi ja endiseid punaseid partisane, kes Altai krais või Taimõri poolsaarel hakkasid Nõukogude võimu vastu mässama veel 1930ndate aastate alguses, kui kolhooside moodustamise käigus neilt maa ära võeti ja osad küüditati. Selle taga oli hirm, et taganeda ei ole enam kuhugi. Ja nüüd, kui te küsite, kes tekitas Eestis Nõukogude võimu vastased partisanid – metsavennad –, siis on vastus väga ühene. See oli Stalin.

Jah, nüüd läheb pilt keeruliseks, ilma et midagi eespool öeldust olematuks muutuks. Üksainus aasta Nõukogude võimu muutis kõik. Reaktsioon Nõukogude võimu terrorile ei piirdunud sellega, et eesti mehed läksid metsa ja sakslasi tervitati Eestis vabastajatena. Stalini poliitika tulemusena ihkasid eestlased nüüd kättemaksu ja tuhanded mehed olid valmis selga tõmbama Saksa vormi. Enamus neist meestest ei ülistanud Hitlerit, täpselt samamoodi nagu Eduard ei läinud Punaarmeesse soovist Stalini eest võidelda. Aga fakt oli, et ühtäkki võitlesid nüüd eesti mehed võõra maa pinnal Saksa mundris kusagil Lõuna-Venemaa steppides. Ma võin sellest aru saada, aga mitte õigeks mõista. Jah, ma tean, et ka eestlaste hulgas on natse, aga tol suvel, 1989. aastal pärimust kogudes, ei kohanud ma ühtegi vanameest, kes oleks natse kalliks pidanud.

Mitte keegi ei inspireerinud eesti mehi rohkem Saksa mundrit selga tõmbama kui Stalin.

Kuid läheme edasi minu vanaisa Arvoga, kes võib-olla isegi nägi mobilisatsioonis moraalset kohust. Milliseks kujunes tema sõjamehe tee? Arhiivimaterjalid jutustavad kiretult, et Narvast ei sõidetud sugugi väljaõppelaagrisse. Selle asemel satub mu vanaisa koos saatusekaaslastega Sverdlovski oblastisse töökolonni. Paber ütleb, et ta oli lihttööline. Samal ajal jõuavad Wehrmachti väed Moskva alla. Nõukogude riigi saatus on noatera peal. Eestlased aga olid sisuliselt sunnitööl. Meeste mälestustes räägitakse kaaslastest, kes surid nälja ja külma kätte. Surnuid oli tuhandeid.

Sama saatus tabab ka Eduardi, kes leiab end järsku Tšeljabinski oblastist. Sõnum eestlastele oli selge. Teid ei usaldata. Läheb ligi pool aastat, enne kui olukord rindel nõuab kõiki mehi püssi alla(3). Ja jällegi näevad mehed sama mustrit. Esimesed kuud mööduvad nii, et neile ei usaldata relvi. Üks eesti üksus saadetakse isegi rindele nii, et kui rong peatus, vaatasid mehed üksteise jahmunult otsa: “Kas me hakkame sõdima paljaste kätega?” Seejärel ilmnes, et mehed oli sinna saadetud eksituse tõttu ja nad pandi vastassuunas sõitvale rongile.

Samal ajal sooritas vene rahvas kangelasteo. Ma tõesti usun, et nii see oli. Hoolimata kommunistliku juhtkonna vigadest sõja algul. Hoolimata Kremli hoolimatusest oma rahva vastu suutis vene rahvas Hitleri sõjamasina peatada. Mõni teine rahvas oleks võinud murduda pärast miljonite kaotust sõja esimesel aastal, aga vene rahvas pidas vastu. See oli nende Suur Isamaasõda.

Sügisel, 1942. aastal, otsustas Nõukogude väejuhatus Punaarmee eesti laskurkorpuse viia lahingusse Velikije Luki all. Üks eestlastest nn korpusepoiss rääkis, et kui nad jõudsid positsioonidele, siis tähendas see suurt lagedat ala, kus varjuda ei olnud võimalik. Taktikaliselt tähendas see kahuriliha toomist lõikelauale. Vanaisa Arvo suri neljandal päeval pärast rindele jõudmist. Tema sõda jäi väga lühikeseks. Eduard langes teises rindelõigus neli päeva hiljem.

Kõik järgnev on kui väljakuulutatud katastroofi kroonika. Umbes nädal hiljem hakkavad eesti mehed massiliselt sakslaste poole üle minema või ennast vangi andma. Ajaloolased on hiljem hinnanud, et Eesti laskurkorpus löödi Velikije Luki all puruks. Langenuid oli umbes 6500 meest, aga hinnanguliselt 2000 eesti meest läksid lihtsalt üle… Mõeldes kõigele, mis nende meestega eelnevalt juhtus, me mõistame, miks need mehed nii käitusid. Nõukogude võim oli ju teinud kõik, et nad tunneksid ennast võõra kahurilihana sõjas, mis ei ole nende oma.

Kunagi poisina seisin ka mina Velikije Lukis mälestusseina ees, kuhu oli tahutud langenud eestlaste nimed. Mida ma pean oma vanaisast arvama? Ma ei tea, mis tagamõttega ta läks kaasa mobilisatsiooniga. See võis olla tema suhtes ülekohus, aga võib-olla ta oli seda soovinud. Igal juhul langes ta Venemaa vabaduse eest. Ja teate, mu süda on omal moel rahul, sest ta langes õige põhimõtte eest isegi kui ta oli vaid ohver. Ja teate, mu süda on omal moel rahul, sest ta langes õige põhimõtte eest. Sakslased olid Venemaa pinnal vägivallaga ja venelastel oli kogu moraalne õigus sissetungijate väge välja ajada. Me ju usume, et iga rahvas peaks ise saama oma saatust määrata. Kellelgi teisel, eriti kui ta tuleb relvaga, ei ole õigust meie saatuse üle otsustada.

Saksa okupatsiooni kindralkomissar Eestis Karl-Siegmund Litzmann pidi 1942. aastal tõdema, et eestlaste esmane entusiasm sakslaste suhtes hakkas vaibuma. Seetõttu tegi ta Himmlerile ettepaneku anda Eestile tagasi iseseisvus, mis eestlasi jälle motiveeriks sakslasi aitama. Himmleri vastus oli konkreetne: “Mitte mingil juhul. See läheb täiesti vastu füüreri plaanidele.”

Oli üks valdkond, kus eestlaste isepäisus paistis hästi silma. See oli Saksa sundmobilisatsioon 1943. aastal. Ühtäkki ilmnes, et sellest hoiti ka kõrvale. Ja siis toimusid kaks arengut, mis näitavad eestlaste tegelikku motivatsiooni. Esiteks hakkasid mobilisatsioonivanuses eesti mehed järsku Soome põgenema. Seal pääsesid nad Saksa mundrist, aga samas olid nad valmis Soome mundris ikkagi rindele minema Soome vabaduse eest. Veel ilmekam oli aga Eesti reaktsioon Saksa üldmobilisatsioonile 1944. aasta 30. jaanuaril. Saksamaa taganemine oli kõigile selge ja rahvasuus liikus jutt, et 25 aastat varem toimunud Eesti Iseseisvussõda kordub. See tähendas usku, et Saksamaa kaotab sõja, aga just siis peavad eestlased olema valmis oma maatükki kaitsma, et suure rahuläbirääkimise ajal oleksid kõik nõus status quo säilitamisega. Ja järsku tuli püssi alla selline arv mehi (40–50 tuhat), mida keegi ei uskunud.

Jah, need eestlased otsustasid kavaldada. Kui lugeda nende mälestusi, on seal alati sees mingid episoodid põlastusest Hitleri propaganda suhtes ja samal ajal võitlesid nad meelsasti selle armee ridades, mille kaotust nad uskusid. Kas te küsite miks?

Augustis 1944 oli Saksamaa kaotus vaid vormistamise küsimus. Liitlaste väed jõudsid Pariisi, Punaarmee pidas lahinguid Varssavi juures ja samal ajal hakkasid Soome ja Nõukogude Liit vaherahu läbirääkimisi pidama. Soome pakkus seal sõdivatele eestlastele võimalust Rootsi põgeneda. Eestlasi oli aga haaranud üks neist arusaamatutest hullustest, millega minnakse surma. 1800 meest tulidki 19. augustil Soomest tagasi Eestisse, et pidada meeleheitlik lahing. Sakslasi hirmutas selline hulk rahvuslikult meelestatud eestlasi nende tagalas. Eestlased löödi kaheks eraldi pataljoniks ja saadeti eri suundades. Üks neist pataljonidest jõudis septembris Tartu alla, pidas seal lahingu ja asus siis kaitsepositsioonidele. Samal ajal nad nägid, kuidas nende selja taga sakslased viisid ära kahureid ja tanke. Mingil hetkel tekkis isegi tüli, kui eestlased püüdsid Waffen SS-i hollandi üksust veenda, et need jätaksid suurtükid eestlastele ja sõidaksid ise minema. Hollandlased ei olnud nõus.

Siis aga algas võiduka Punaarmee pealetung tankidega sisuliselt kaitseta jäänud eestlastele. Mingit imet ei juhtunud. Eestlased löödi puruks. Kaks päeva hiljem, varahommikul kogunesid pataljoni riismed ühele lagendikule Viljandi ligidal. Pataljoniülem oli surma saanud. Tema kohale asunud leitnant aga ütles: “Sakslased andsid meile käsu taganeda Riia suunas, kus meid saadetakse Saksamaale… Aga me ei tulnud Soomest ju Eestisse selleks, et Saksamaale sõita. Ma saadan selle pataljoni laiali ja igaüks tehku oma südametunnistuse järgi.”

Kas see lugu tundub teile katsena rehabiliteerida fašismi? Teate, see isegi ei ole antud juhul tähtis, sest meid huvitab miski muu: miks siis eestlased ei oodanud vabastamist Punaarmee poolt?

Kuidas Stalin võidu varastas

Suure Isamaasõja võidupüha staatus oleks võinud kujuneda teiseks. Isegi eestlaste jaoks oleks kõigel võinud olla teine tähendus. Lõppude lõpuks tuli 1944. aastal Eestisse punaarmee vormis siiski tuhandeid eesti mehi, kelle verevendlus ja toodud ohvrid oleksid tekitanud eestlastes suuremat empaatiat 9. mai suhtes, kui Eesti oleks taas vabaduse leidnud. Aga eestlastele ei antud selles küsimuses mingit sõnaõigust. Ükski langenud sõdur II maailmasõjas ei andnud eestlastele õigust otsustada oma saatuse üle pärast sõda. Vastupidi. Uued arreteerimised ja uus küüditamine näitas, et hirmul oli alust.

Küsimus ei ole aga ainult paljude Ida-Euroopa rahvaste saatuses, vaid see oli kuritegu ka vene rahvuse vastu, kes tõmmati ilmselt sajandipikkusesse rahvuskonflikti.

Aga vaatame kogu sündmust Eestisse jõudnud Ivani, Sergei või Aleksei pilguga. Inglise ajaloolane Catherine Merridale kirjutas raamatus “Ivani sõda” tüdimusest, mis valdas lihtsat nõukogude sõdurit 1944. aastal. Kodumaa oli vabastatud, aga neid sunniti edasi sõdima. Ka minu vähestest vestlustest vene veteranidega kumab läbi sama motiiv – sõja lõpu ootus. “Oota mind ja ma tulen tagasi. Kuid palun oota mind!” ütles 1942. aastal kirjutatud ülipopulaarne Konstantin Simonovi luuletus. Ühel hetkel on päevad kõik sarnased. Vahel saad taludest süüa, aga nälg kummitab pidevalt. Mõnel päeval on lahing ja siis jälle puhkus. Lõviosa Eestisse jõudnud punaarmeelastest ei teadnud Eestist mitte midagi. Nad ei mõelnud oma vabastajarollile, ehkki ilmselt tundus mõnele imelik, et neid lilledega ei tervitatud.

Üks Punaarmee veteran jutustas, kuidas 22. septembril Tallinna jõudes läks ta viinatehasesse, et oma veepudelit täita. Ta käis ka kusagilt korterist läbi, kust võttis kaasa villase kampsuni. Kogu tema jutus ei olnud ei süütunnet ega ka mitte uhkust oma tegude pärast. “Seda kampsunit kandsin ma veel kaua,” ütles veteran nukra naeratusega. See oli sõduri igapäevane reaalsus. Ainus, mis oli püsiv, oli unistus kojuminekust. Lahingute vaheajal silmi kinni pannes tundus kauge armastatud naise kehasoojus sõduri fantaasiates aina kutsuvam.

Selle asemel pakuti Ivanile, Sergeile ja Alekseile vabastajarolli. Minu vene sõprade vanaisad olid ju nii ligidal üheaegselt kodumaa kaitsja ja vabastaja staatusele, aga on üks piir, millest harva räägitakse. Moraalselt lõppes Suur Isamaasõda sel hetkel, kui tagasirulluv sõjamasin ületas Venemaa piirid. Kuni selle hetkeni võitlesid venelased oma kodumaa vabaduse eest. Kuni selle hetkeni oli minu vanaisa andnud elu õiglase asja eest. Kordan, iga rahvas peab saama ise otsustada oma saatust. Ma mõistan sõjalist loogikat, mis nõudis natside täielikku kapitulatsiooni Berliinis. Selle loogika kohaselt oli Punaarmee paljude Euroopa riikide vabastaja, aga sümboolselt täpselt 9. maini. Sest 10. mail varastas Stalin vene rahva suure võidu. Selle asemel määras suur juht ja õpetaja Ivani, Sergei ja Aleksei igavesti okupandi rolli oma naabrite juures.

Tõeline vabastaja oleks sel päeval andnud käsu vabastatud aladelt lahkumiseks. Või siis vähemalt öelnud, millal võim üle antakse. Või siis vähemalt öelnud, kuidas vabastatud rahvaste tahet kavatsetakse arvesse võtta. Ja seepärast on arusaadav, miks eestlased ei tähista 9. maid.

Kogu see lugu sarnaneb veidi muinasjutuga, kus jahimees tungib tuppa, kus hunt on just alla neelanud Punamütsikese ja vanaema. Loomulikult jahimees tapab nurjatu hundi ja päästab Punamütsikese ja vanaema hirmsast surmast. Samas aga tundub Punamütsike oma vanusest hoolimata väga armas ja jahimees vägistab ta sealsamas. Kuna vanaema on kogu seda lugu pealt vaadates jõuetult ulgunud, rehmab jahimees käega ja lubab Punamütsikese kohe endale naiseks… eh… või siis kasutütreks võtta. Ja lisaks sobis see maja ka jahimehe uueks suvilaks. Jahimehe enda varasemad lapsed ei küsi midagi, sest neile jätkub sellestki, mida jahimees nende emaga tegi. Aastad läksid. Kui Punamütsike oli juba täiskasvanuks saanud, küsis üks ajakirjanik talt – milliste tunnetega ta meenutab seda päeva, mil jahimees tappis hirmsa hundi?

III osa – PATUKAHETSUS

Kuidas edasi? Ma mõistan vene perekondi, kes ütlevad 9. mail, et teist vanaisa neile antud ei ole. Aga ma saan väga hästi aru ka eesti perekondadest, kellel samuti teisi vanaisasid antud ei ole. Samas on sõja lõpust möödunud 75 aastat ja Eesti on taas iseseisev. Ma tahaksin unustada, aga inimesed mu ümber ei luba. Putin ütleb vene rahvale, et aastaringi jooksul ei saa riik meenutada 20. sajandist midagi suuremalt kui Suur Isamaasõda, ja siis nad on pahased, kui Venemaa naabrid seda ei mõista.

Väljapääsu otsingul jõudsin ootamatu tõdemuseni. Kord küsisin ühelt healt vene sõbralt, milline on patukahetsuse koht vene õigeusus. Ta vaatas mind isegi teatava üllatusega, sest vastus oli tema jaoks nii ilmselge: “Patukahetsus on ju kogu kristluse aluseks. Jumal ei andnud mitte niisama oma ainsa poja inimestele, vaid ta tegi seda pattude lunastamiseks. Sest kõik inimesed on patused, ainult kõik ei tunnista seda. Ja ainult neil, kes tunnistavad oma pattu, on lootust pääsemisele.” Paradoks on aga selles, et nii Venemaal kui ka Eestis on konservatiivsus tõusuteel koos kristluse kummardamisega. Kui õigeusk on Venemaal mõnel hetkel pea ametliku usutunnistuse staatuses, nii nagu luterlus on Eestis, siis küsin, kas me riigina siis pea ametlikult tunnistame ka oma pattu. Te ei saa olla head kristlased, kui te ei tunnista tehtud pattu.

2014. aastal läksin koos Eesti Kaitseväega Kesk-Aafrika Vabariiki rahumissioonile. Suur verevalamine oli just lõppenud ja kaks kogukonda tegeles selle tagajärgedega. Kõigepealt olid pealinnas laamendanud moslemitest palgasõdurid, aga seejärel olid kristlased oma arvulist ülekaalu ära kasutades 80% moslemitest linnast välja ajanud või tapnud. Mõlemad kogukonnad olid mingil hetkel olnud ohvriteks ja teisel hetkel olid nad ise püüdnud läbi viia etnilist puhastust. Mõlemad kogukonnad süüdistasid vastastikku teineteist kõigis pattudes. Meil, rahuvalvajatel, oli aga vaid üks küsimus: kuidas sellises olukorras jõuda leppimiseni?

Ühel pühapäeval viis patrull meid mööda kirikust, kust oli kuulda prantsusekeelset meieisapalvet. Teritasin kõrvu, kui sain aru, et prantsuskeelne versioon erineb eestikeelsest versioonist. Eesti keeles me loeme: “Ja anna meile andeks meie võlad, nii nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.” Prantsuse keeles kõlas see aga: “Ja anna meile andeks meie üleastumised (solvangud), nii nagu meiegi andeks anname neile, kes meid on solvanud (rünnanud)(4).” Seejärel küsisingi ma paarilt kristlaselt: “Kuidas te saate loota jumala armule, kui te ei andesta neile, kes teid on solvanud.” See küsimus ajas neid segadusse. Tagasi Eestisse tulles sain aru, et selline küsimus ajab segadusse paljusid eestlasi ja ka õigeusklikke venelasi. Mulle tundub, et andestamine ja oma vigade tunnistamine on väga tihedalt seotud.

Mu vene sõbrad, need keda ma hästi tunnen, on juba ammu vabandust palunud Punaarmee kuritegude pärast sõja lõpufaasis, aga ma ei mäleta, kas ma olen samaga vastanud. Seepärast teen seda nüüd.

Ma pean vabandust paluma kõikidelt, kellele Punaarmee tegi liiga, sest ma teenisin seal kaks aastat.

Sellesamaga toetasin relvajõudusid, mis iial ei kahetsenud, et võttis rahvastelt vabaduse, et valvas GULAGI okastraati, et uputas verre Ungari ülestõusu 1956. aastal ja surus maha Praha kevade 1968. aastal. Ma olin ükskõikselt osa sellest süsteemist ja ma arvan, et see oli patt. Ma arvan ka, et ehkki eestlastele tehti II maailmasõjas liiga, ei ole õigustust neil meestel, kes läksid Venemaale sõjaga võõrast võimu viima. Ma palun vabandust ka nende eest. Olles veidi näinud, mida sõda võib inimestega teha, olen kindel, et ka eestlaste hulgas oli sõjakurjategijaid. Ainult siis, kui ma ka nemad olen hukka mõistnud, võin loota iseenda lunastusele.

Minu jaoks tähendaks lunastus seda, kui saaksime alustada puhtalt lehelt. Seni aga te ju saate aru, et kui ma mõtlen ohvritele, siis ei saa ma võidupüha tähistada. Silmad kinni panna ja kõrvad sulgeda nende kannatuste eest, mida Punaarmee tõi oma naabritele tänu oma sõjalisele edule, näitab empaatia puudust ja äärmuslikku isekust. Kuidas Sa rõõmustad oma vanaisa võidu üle, kui Su kõrval nutab inimene, kes ei olnud ei nats ega Hitleri poolehoidja. Mul on kahju venelastest, kellelt varastati õigus oma vanaisade üle uhkust tunda. Ja Stalin on selles süüdi, sest 10. mail 1945 oli kõik veel võimalik. Keegi ei vääri sellist poliitilist juhtkonda.

Viited:

1) Velikije Luki lahing 9.12.1942–26.01.1943
2) ALLIK, Eduard, Peeter, s. 02.10.07 Saaremaa Pihtla v., eluk. sama, 4 kl., traktorist-teetööline. 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse, Tšeljabinski obl. UAZ, 820. tööpataljon, Eesti korpus, 16.12.42 langes Velikije Luki all. [ar A8].
3) 18. detsembri 1941 NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee otsuse kohaselt alustati 25. detsembril 1941 Uurali sõjaväeringkonnas Kamõšlovis 7. eesti laskurdiviisi formeerimist.
4) Pardonne-nous nos offenses, comme nous pardonnons aussi à ceux qui nous ont offensés.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (28)