Mina olen Suure Isamaasõja veterani lapselaps. Minu vanaisa hukkus Velikije Luki all lahingus sakslaste vastu, mistõttu ei näinud ma oma vanaisa iial. Isegi minu sõja ajal sündinud isa ei näinud teda kunagi. Ma arvan, et see vere hind on piisav, et mul oleks nüüd õigus oma vene sõpradele rääkida 9. maist. Õigemini sellest, miks ma seda päeva ei tähista.

I osa – VANAISAD

Arvo ja Maria

Hilisel juulipäeval 1941. aastal teatati Narvas, et järgmisel päeval toimub mobilisatsioon Punaarmeesse. 27-aastane Narva Töölisteatri näitleja Arvo Raag oli üks neist, kes pidi minema. Niisiis, ta saab uudise, et minek on järgmisel päeval, aga mida teha ajaga, mis on alles jäänud? Mis te arvate, kuidas veetsid selle öö Arvo ja tema 24-aastane naine Maria? Ma ei tea, aga ma võin ehk ette kujutada.

Maria oli iseäralik noor naine. Veel enne Nõukogude võimu saabumist oli tal olnud pahandusi Eesti võimudega, sest Kreenholmi ametiühingu aktivistina oli tema tulihingelisus äratanud Eesti poliitilise politsei tähelepanu. Tüdrukuga vesteldi, aga midagi hullemat ei juhtunud. Nõukogude võimu saabumine tähendas tema jaoks unistuste teokssaamist. Huvitav on, et oma vasakpoolsusest hoolimata oli Maria lõpuks siiski lihtsalt noor naine. Mingi aja töötas ta kinos piletikontrollijana, kus ta suurisilmi vaatas kõiki Hollywoodi säravaid muusikale. Kusagil selles maailmas kohtas ta noort näitlejat Arvot, kes, tõsi,… ei mänginud peaosi. Seetõttu tean ka mina temast väga vähe. Arvo nimi on ära toodud Eesti teatri leksikonis koos teatega, et tema viimaseks rolliks jäi köster Oskar Lutsu “Kevade” adapteeringus. Kahtlustan, et fanaatilise õigluse eest võitleja Mariaga abiellumiseks pidi ka Arvo vähemalt veidi tema maailmavaadet jagama. Seega võis sõtta minek tema jaoks olla väga loomulik otsus, sest mehed sõdivad, kui on sõda.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (56)