Kadri Liik: lagunemise ajastu

Bulgaarlasest Euroopa mõtleja Ivan Krastev on soovitanud Euroopa Liidul muutuda misjonärist kloostriks: mitte püüda oma väärtusi levitada maailmas, mis neid ei taha; selle asemel hoida neid tallel ja toimimas omaenese territooriumil – ehk siis kloostriseinte vahel. See ei ole ei isolatsionism ega lüüasaamine: reeglina on kloostrid kohad, mis jagavad oma tarkust neile, kel huvi, ning hoiavad seda alal, kuni maailm selle vastuvõtmiseks paremini valmis on. Foto: Shutterstock.

Obama ajal oli veel võimalus silmad kinni panna ja elada illusioonis, et liberaalne maailmakord on tugev ja püsiv. Nüüd on maailmakorra varing ilmne, ning liidrite peataolek samuti. Aga kiirustamisega maailmakorda päästa ega luua ei saa.

Ühel viimase jõulueelse töönädala sagimisrohkel õhtul istusime Berliinis Gendarmenmarkti ääres kohvikus. Mu kaaslaseks – öelgem, et ta nimi on T. – oli praeguse Euroopa diplomaatia üks helgemaid päid, süvitsiminev ja nüansitundlik mõtleja. Mulle meeldib T-ga maailma asju arutada: neis vestlustes võib ootamatult jõuda päevapoliitikast fundamentaalsete eksistentsiaalsete tõdedeni, ja siis tagasi. Ta on üks neid inimesi, kes ei leia, et maailm oleks üleni hukka läinud, aga kes ka ei usu, et lahendused oleksid lihtsad. Mitmel korral on ta tsiteerinud Joseph Brodsky melanhoolsevõitu ütlust, et “maailma jaoks võib olla liiga hilja, aga üksikisikul on alati lootust”.

Sel korral arutasime eelseisvat aastat. Ma tunnistasin, et ma ei ole päris kindel, kuidas oma tööga inimestele kasulik olla, sest praegu tundub olevat maailmakorra lagunemise, mitte loomise ajastu – aga mõtteid ning poliitikasoovitusi on parem pakkuda siis, kui on loomise aeg. Siis tulevad soovitused kergesti, ja siis on nendega palju peale hakata. Lagunemise ajastu… on ilmselt loomulik ja vajalik, aga raske on öelda, mida sellel ajal tegema peaks. Nagu jää lagunemine – enam ei saa saaniga jääle, veel ei saa paadiga veele, mida sa, inimene, siis teed…?!

“Huvitav, et sa niimoodi ütled,” nentis T. ja otsis oma portfellist välja ühe memo, mis algas sõjaeelse Itaalia marksisti Antonio Gramsci tsitaadiga: “Kriis seisneb justnimelt selles, et vana sureb, kuid uus ei suuda sündida; ning selles vaakumis tõstab pead suur hulk erinevaid haiglasi nähtusi.” (“The crisis consists precisely in the fact that the old is dying and the new cannot be born; in this interregnum a great variety of morbid symptoms appear.”) See, et tavalised diplomaatilised memod algavad niisuguste tsitaatidega, on midagi uut,” nentis T. “Vajadus sellisel viisil konteksti luua on nüüd tekkinud. Vanasti nii ei olnud, siis mindi kohe asja juurde, konteksti teadsid kõik niigi.”

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites ja kaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Tellimisinfo.

Puhas ja rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka püsitellijaks (5€ kuus)!
Häid lugemiselamusi!

 

Kadri Liik

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (3)