Obama ajal oli veel võimalus silmad kinni panna ja elada illusioonis, et liberaalne maailmakord on tugev ja püsiv. Nüüd on maailmakorra varing ilmne, ning liidrite peataolek samuti. Aga kiirustamisega maailmakorda päästa ega luua ei saa.
Ühel viimase jõulueelse töönädala sagimisrohkel õhtul istusime Berliinis Gendarmenmarkti ääres kohvikus. Mu kaaslaseks – öelgem, et ta nimi on T. – oli praeguse Euroopa diplomaatia üks helgemaid päid, süvitsiminev ja nüansitundlik mõtleja. Mulle meeldib T-ga maailma asju arutada: neis vestlustes võib ootamatult jõuda päevapoliitikast fundamentaalsete eksistentsiaalsete tõdedeni, ja siis tagasi. Ta on üks neid inimesi, kes ei leia, et maailm oleks üleni hukka läinud, aga kes ka ei usu, et lahendused oleksid lihtsad. Mitmel korral on ta tsiteerinud Joseph Brodsky melanhoolsevõitu ütlust, et “maailma jaoks võib olla liiga hilja, aga üksikisikul on alati lootust”.
Sel korral arutasime eelseisvat aastat. Ma tunnistasin, et ma ei ole päris kindel, kuidas oma tööga inimestele kasulik olla, sest praegu tundub olevat maailmakorra lagunemise, mitte loomise ajastu – aga mõtteid ning poliitikasoovitusi on parem pakkuda siis, kui on loomise aeg. Siis tulevad soovitused kergesti, ja siis on nendega palju peale hakata. Lagunemise ajastu… on ilmselt loomulik ja vajalik, aga raske on öelda, mida sellel ajal tegema peaks. Nagu jää lagunemine – enam ei saa saaniga jääle, veel ei saa paadiga veele, mida sa, inimene, siis teed…?!
Kadri Liik
Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (7)
