Kadri Liik: Jumalaema kirik ja lääne demokraatia

Foto: Unsplash.com

Tol pehmel ja päikeselisel aprilliõhtul, kui maailma tele- ja telefoniekraane täitis Pariisis põlev Jumalaema kirik, ütlesid paljud kohkunult, et see mõjub kui sümbol: võrdpilt lääne liberaalse demokraatia hukust. Mind pani see mõte nina krimpsutama. Milline banaalne võrdlus! Maitsetu ja sisutu.

Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi sügisnumbris, mis on saadaval suuremates ajalehekioskites üle Eesti. 

Alles järgmisel õhtul, kui leegid olid vaibunud, tuhk maha langenud ning kaotusi hakati kokku lugema, taipasin ma korraga, et banaalne või mitte, see võrdlus on tegelikult üsna täpne. Kõike seda, mis juhtus Jumalaema kirikuga, võib metafoorsel kujul toimumas näha ka lääne demokraatiaga. See aga ei tähenda, et neist kummagi päevad peaksid loetud olema.

Katus

Katuse asjus tuleb tunnistada, et see on tõesti läinud: maha põlenud ja sisse kukkunud. Vana katust ja tema puutaladest “metsa” enam ei taasta. Midagi pole parata; nüüd tuleb ehitada uus.

Tänapäeva lääne demokraatia “sissekukkunud katus” on viis, kuidas me temast mõtlesime: Francis Fukuyama idee, et liberaalne demokraatia on ajaloo lõpp, vältimatu sihtjaam, mille poole inimkond peaaegu et loodusseaduste sunnil liigub, tahab ta seda ise või mitte. Kommunismi kokkuvarisemisest saadik on lääne poliitilist mõtet juhtinud kujutelm, et just meie oleme need, kelle jaoks ajaloo mõte on selgeks saanud; me oleme õigel poolel, finišis enne teisi; meie teame, mida teha, ja seega on meil õigus teisi õpetada.

Nõnda kirjeldatult mõjub see mõtteviis arrogantsena; ja küllap mõned tema kandjad arrogantsed olidki, aga kaugelt mitte kõik ja vältimatult. Näiteks Saksamaal võttis sama mõte pigem alandliku ja isetu vormi. Saksa presidendi nõunik Thomas Bagger on kirjeldanud, kuidas “riigile, mis on nii tugevalt põletada saanud katastroofilisest “füürerist”, et sõna “juhtimine” ei saa enam neutraalselt saksa keelde tõlkida, oli sügavaks kergenduseks mõelda, et ajaloo suured abstraktsed jõud kannavad hoolt tema suuna eest. Indiviidid on vaid marginaalselt olulised – nende roll piirdub vältimatu arengu administreerimisega”.

Lääne ülbus, mida kindlasti lähiajaloost leiab, ehk siiski ei ole “katuse sissekukkumise” peamine põhjus. Ka pole viga selles, et demokraatia kui süsteem kuidagiviisi halb või ebaefektiivne oleks – nagu autoritaarse kapitalismi apologeedid neil päevil rõõmuga kinnitavad. Asi on muus.

Asi on elus eneses: elu on igimuutuv, liikuv, ootamatu ja paradoksaalne, samal ajal kui meie poliitilised tõlgendused temast on paratamatult jäigad, piiratud, juurtega omas ajas.

Need võivad kesta kaua, aga mitte lõputult: elu kannab nad minema. Mitte ükski ideoloogiline konstruktsioon – ei liberalism ega kommunism ega teised enne neid – ei saa meid ajaloo õnnelikku lõppu kanda, kuigi tema prohvetid võivad seda kuulutada ja usklikud uskuda.

Tõdemus, et ajaloo lõpp jäi tulemata, võib temasse uskunule muidugi pettumuse valmistada. See võib tunduda ka hirmutav: maailm on taas kaootiline, raskesti mõistetav koht, mille selgitamiseks meil head mõtteraamistikku praegu ei ole ja lähiajal kardetavasti ka ei tule.

Aga teisest küljest on see tõdemus hoopiski rõõmus: maailm ja tema ajalugu on jätkuvalt inimeste kätes. Teda ei juhi anonüümsed jõud, ta läheb sinna, kuhu inimesed teda lükkavad. Inimesed on olulised: meil on vabadus ja võimalus ajalugu vormida. Ja vastutus selle eest, mida me teeme.

Tuletõrjujad

Notre Dame’i katus ja torn kukkusid sisse, aga kellatornid jäid püsti, roosaknad terveks, altar alles, ning suurem osa väärtuslikust varast päästeti. Seda tegid inimesed: tuletõrjujad, kes taipasid, et keskenduda tuleb põhjapoolsele kellatornile; politsei ja munitsipaalametnikud, kes moodustaid inimketi, mida mööda kunst ja reliikviad põlevast hoonest välja kanti. Need olid inimesed, kes olid selleks valmistunud: evakuatsiooniplaanid olid olemas, tuletõrjeõppused toimusid kirikus regulaarselt. Samuti olid nad professionaalid, oma ametis niipalju head, et suutsid reageerida ootamatustele ning varasemaid plaane vastavalt olukorrale loominguliselt muuta.

Kes on lääne demokraatia “tuletõrjujad”?

Poliitiliste liidrite hulgast, tuleb tunnistada, neid eriti ei leia. Liidrid on tänapäeval nõrgad; ja see on tegelikult loomulik. Pole selge, kas maailm on üldse kunagi muutunud korraga nii mastaapselt nagu praegu. Muutumas on mitte ainult geopoliitilised jõuvahekorrad, vaid üldse peaaegu kõik. Globaliseerumine, immigratsioon, infotehnoloogia ja geenitehnoloogia muudavad viise, kuidas me loeme, mõtleme ja suhtleme, ning meie arusaamu sellest, mida üldse tähendab olla inimene. Niisugustes oludes on strateegia loomine ja sihiseadmine peaaegu võimatult rasked; ja tänapäeva lääne poliitilised parteid reeglina ei suuda tippu tõsta liidreid, kes sellega toime tuleks. Kipume saama juhte, kes teevad sõnu, mis on tühjad, või tegusid, mis on läbimõtlematud.

Aga lääne demokraatia “tuletõrjujad” on siiski olemas ja neid leiab poliitilise püramiidi tipust paar astet allpool – institutsioonides, aga miks mitte ka ettevõtetes, mis teevad oma tööd hästi, sisuliselt ja sihipäraselt. Just seal on praegu need sambad, mis demokraatiat püsti hoiavad.

Heaks näiteks võib siinkohal tuua Suurbritannia, kus ma viimased seitse aastat elasin ja kus selle aja jooksul ei olnud mitte ühtegi tõsiseltvõetavat peaministrit. Inimesed poliitilise püramiidi tipus kippusid olema ebapädevad, oportunistlikud või vastutustundetud, tihtipeale kõike kolme korraga. Aga riik ja demokraatia toimivad ikkagi. Kohtuvõimu võib usaldada. Politseid võib usaldada. Ma teadsin, et kui ma jala murran, siis tuleb kiirabi, ja kui ma mägedesse ära eksin, püüavad mägipäästjad mind leida ja aidata (kumbagi õnneks ei läinud vaja!).

Mul on Suurbritannia riigist ja institutsioonidest palju sooje mälestusi. Näiteks too suvi, mil me sõpradega matkasime Lõuna-Inglismaal armee laskeharjutuste aladel – hektarite kaupa ilusat asustamata maastikku, mis nädalavahetustel ja koolivaheajal külastajatele avatakse; sildid osutamas kohti, kuhu kõndida on ohtlik. Või too lörtsine õhtu väikeses Põhja-Inglismaa jaamas, kui Manchesteri rong jäi nii pikalt hiljaks, et järgmises jaamas Londoni kiirrongile istumine muutus võimatuks: ühel hetkel võttis noor jaamaülem telefoni, helistas Londoni rongi juhile ja palus tal meie juures lihtsalt korraks kinni pidada, selle asemel et suure hooga mööda sõita. See oli pisike inimlik žest, aga selleks oli vaja, et nii erafirma palgal olevad inimesed (rongijuht ja tema ülemused) kui ka riigipalgalised (jaamaülem, rööpaseadja) otsustaksid teha midagi, mida eeskirjad ei käsi, aga mis inimesi aitab.

Demokraatia remontimine

Liberaalne demokraatia ja lääne kapitalism elavad praegu raskeid aegu, aga neid päästa on soovi korral tegelikult lihtne. Iga inimene, kes püüab oma tööga pakkuda midagi, mis teiste elu hõlpsamaks teeb, aitab meie elukorraldust (taas)legitimeerida, tugevdada ja põlistada. Ning igaüks, kelle eesmärk on teistel nahka üle kõrvade tõmmates ise rikastuda, erodeerib seda. Iga rongijuht, kes peatub; iga arst, kes oma patsiendi jaoks aega võtab; iga pankur, kes heaperemehelikult haldab meie sääste ja pensionifonde; iga torulukksepp, kes tunneb oma tööd – nad kõik tegelikult päästavad demokraatiat.

Võib muidugi tunduda, et see jutt on naiivne – et südametunnistusega töötegijad võivad ehk, jah, meie külades ja linnades elu väikesel viisil paremaks muuta, aga Vene või Hiina ohu vastu nad meid ikka ei aita. Aga see pole tõsi – nad aitavad, ja mitte ainult meie elulaadi legitimeerides, vaid vahel ka täiesti otseselt. Kui Vene sõjaväeluurajad Inglismaal Salisburys atentaadikatse ja mõrva toime panid, siis parim vastus neile tuli just nimelt Briti politseilt, mitte poliitikutelt. Toonase välisministri Boris Johnsoni pompoossetel avaldustel polnud ligilähedaltki sama mõju, mis oli politseitoimikul, kust oli detailselt näha, kuidas kaks kahtlusalust saabusid, liikusid ja lahkusid.

See Briti politseitöö oli tõenäoliselt parim asi, mida üldse keegi on teinud “infosõjas” Venemaaga.

Mu Vene tuttavad, kes olid mulle Salisbury rünnaku järel pikalt selgitanud, miks brittide süüdistused ei saa vastata tõele, tõmbusid politseitoimikut näinuna kurvalt kühmu ja nentisid, et midagi pole parata: näha on, et need olid tõesti Vene luurajad ja nad tõesti käisid Salisburys.

Võib ka öelda, et maailmaparandamise meetod, mille aluseks on idee, et inimesed võiksid olla paremad inimesed, ei pruugi niisama lihtsalt töötada. On ju ajaloos sedagi proovitud, enamasti hirmsate tagajärgedega. Ja niisama lihtne see tõesti ei olegi. On palju inimesi, kelle jaoks on lihtne ja loomuomane näha ennast avaliku hüve pakkujana – ükskõik mis ametit ta parajasti ei pea või kelle palgal ta seda ei tee. Palk üksi ei ole neile töö eest piisav tasu, vajalikkuse tunne on tähtis. Ja on ilmselt teine osa inimesi, kellele see üldse korda ei lähe. Aga nende viimaste puhul võib natuke loota tsunftihuvidele: korrumpeerunud politseinik diskrediteerib kogu politseid; valelik ajakirjanik kogu ajakirjandust. On kolleegide huvides seda mitte lubada.

Veel enam, tsunftihuvid on ka selle maailma vägevatel – ja ka neist võib kasu olla. Financial Timesi lugedes sattun ma üha sagedamini artiklite peale, kus Ameerika miljardärid nendivad, et kapitalism on katki, ja kui me tahame, et ta säiliks, siis tuleb teda remontida, nii et ta rohkematele inimestele rohkem kasu tooks. See ei ole loomulikult mingi uus mõte: eks ole ju ka lääne heaoluühiskonna juured kartuses, et kui kapitalism inimest ei teeni, siis ta valib kommunismi. Vahepeal, ajaloo lõppu uskudes, läksid sellised hirmud üle ning ühiskonnasisene solidaarsus läks meelest. Kuhu neil ikka minna või mida valida, ajalugu on ju läbi ja ta lõppes just siin! Aga nüüd, kus “katus” on sisse kukkunud, tuleb uuesti hoolikamaks hakata – oma aedu kasta ja väetada, vaadata, et ökosüsteem oleks tasakaalus ja toimiks.

Uus katus?

Paralleele Jumalaema kiriku ja lääne demokraatia vahel võiks tuua veel pikalt. Neid leiab, soovi korral väga detailseid. Nii näiteks oli kirikus 160 väga tundlikku suitsuandurit, mis pidid pisimagi lõhna peale kohe häiret andma. Üks andiski – aga skeem, mille abil tema asukohta sai tuvastada, osutus niivõrd keeruliseks, et valvur läks valele pööningule, ja 30 minutit läks kaotsi. Need minutid võisidki katusele saatuslikuks saada. Seda lugedes meenus tahes-tahtmata Lehmani krahhi eelne rahandusmaailm, mis oli nii keeruliseks läinud, et käis üle jõu mitte ainult lihtinimesele, vaid ka neile, kes pidid teda kontrollima. Olnuks ta lihtsam ja läbipaistvam, võiks ka meie poliitiline “katus” veel alles olla…

Aga ehk on paremgi, et teda ei ole. Muidu me äkki arvaksime, et kõik on hästi ja midagi muuta ei ole vaja. Nüüd me vähemalt teame; ning see teadmine, kuigi natuke hirmutav, on samas ka värskendav ja jõudu andev – nagu tõde oma olukorra kohta alati ongi.

Kadri Liik

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (1)