Tol pehmel ja päikeselisel aprilliõhtul, kui maailma tele- ja telefoniekraane täitis Pariisis põlev Jumalaema kirik, ütlesid paljud kohkunult, et see mõjub kui sümbol: võrdpilt lääne liberaalse demokraatia hukust. Mind pani see mõte nina krimpsutama. Milline banaalne võrdlus! Maitsetu ja sisutu.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi sügisnumbris (2019).
Alles järgmisel õhtul, kui leegid olid vaibunud, tuhk maha langenud ning kaotusi hakati kokku lugema, taipasin ma korraga, et banaalne või mitte, see võrdlus on tegelikult üsna täpne. Kõike seda, mis juhtus Jumalaema kirikuga, võib metafoorsel kujul toimumas näha ka lääne demokraatiaga. See aga ei tähenda, et neist kummagi päevad peaksid loetud olema.