Kadri Liik: viis asja, mida Navalnõi vahistamine Venemaa kohta ütleb

Foto: Suhtterstock.com

On keeruline mõista Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi arreteerimise järelmeid, vastamata kõigepealt fundamentaalsele küsimusele: miks ta üldse mürgitati. Vastus sellele küsimusele võimaldaks teha oletusi selle kohta, mida Moskva kardab, loodab ja saavutada tahab ning mida ette võtta kavatseb. Praegu me seda ei tea. Siiski võib toimuva põhjal Venemaa poliitika kohta mõned ettevaatlikud järeldused teha.

Artikkel ilmus esmalt ERRi arvamusportaalis

Moskva režiim tundub olevat järjest enam teadlik oma piiratusest ja rabedusest

Aastaid on erinevad võimuesindajad Moskvas kinnitanud, et Navalnõi ei kujuta endast ohtu ei president Vladimir Putinile ega poliitilisele süsteemile. Ja neil on olnud õigus. Navalnõi on Venemaa enim tuntud ja populaarseim opositsionäär, kes paljastab korruptsioonijuhtumeid nauditavalt teravas ja suurepäraselt sarkastilises stiilis – milles vabalt mõtlevad venelased ületamatult head on. Aga tõeliseks ohuks pole ta süsteemile olnud.

Veelgi enam – paradoksaalsel viisil on ta ise olnud osa süsteemist, nii nagu korruptsioon on osa süsteemist. Korruptsioonile keskenduv Navalnõi on olnud ühe teema poliitik, mis on teinud temast küll valusa pinnu Putini võimu silmas, aga (vähemalt siiani) ei ole ta olnud keegi, kes suudaks sõnastada visiooni teistsugusest süsteemist, kehtestada täiesti teise paradigma.

Ei ole teada, kui hea koalitsioonilooja Navalnõi võiks olla – Venemaa poliitilises kõrbes pole tal just palju partnereid leida. Aga suurem osa laiemast elanikkonnast suhtub temasse kahtlevalt. 2020. aasta septembris korraldatud Levadia Keskuse küsitluse järgi kiidab 20 protsenti venelastest Navalnõi tegevuse heaks, 50 protsenti on mitte; 33 protsenti usaldab teda, 55 protsenti aga mitte.

Seega, kui Kreml on hakanud Navalnõid äkki vaatama tõsise ohuna, siis võib-olla on sellel vähem tegemist Navalnõi tugevusega, isegi kui see on tõusuteel, kuivõrd süsteemi enda nõrkusega, mis on kasvanud veelgi kiiremini.

Märgid süsteemi nõrkusest on igal pool: valitseva partei reitingud käivad alla, inimesed on valmis hääletama ükskõik kelle, aga mitte nende poolt, valitseb ulatuslik rahulolematus sellega, kuidas valitsus on pandeemia ajal käitunud, ja juba paljude kuude jooksul toimuvad Venemaa erinevates paikades protestiaktsioonid, mis, kord vallandununa, ei vaibu kiirelt.

Neis tingimustes võisid Navalnõi targa hääletamise strateegia ning korruptsioonipaljastused tõepoolest ja uuel moel ohtlikuna tunduma hakata.

Navalnõi kõrvaldamine saab ainult aeglustada Kremli legitiimsuse erosiooni

Ei ole selge, kuhu Kremli ja Navalnõi vastasseis võib välja viia. Mõned märgid näitavad, et eskaleerumine on jõudnud uuele tasemele: protestide geograafiline ulatus on lai, protestijate taust on kirju – välja on tulnud palju neid, kes ei kuulu Navalnõi tavaliste toetajate sekka –, politsei on käitunud tavapärasest palju brutaalsemalt.

Mis veelgi märkimisväärsem – Kreml on tundnud vajadust jagada selgitusi Musta Mere äärse, väidetavalt Putinile kuuluva palee asjus, mis oli Navalnõi viimase paljastusvideo objekt; ning üldse on Navalnõi dikteerinud agendat, jättes Kremli reaktiivsesse rolli.

Kuid siiski ei tähenda eelnev kohest läbimurret ja võitu. Protestid võivad lõpuks vaikselt vaibuda, nagu need vaibusid Habarovskis. Ja samal ajal see ei loe. Kremli tõeline probleem pole mitte Navalnõi, vaid suutmatus end muuta.

Kui putinislik süsteem tahab ellu jääda ja ennast evolutsioonilisel teel muuta (mitte revolutsioonilisel moel laguneda), siis peavad võimukandjad midagi ette võtma, ja üsna pea. Kreml peab elavdama majandust, tooma avalikkuse ette uusi nägusid, demonstreerima poliitilise vastutuse võtmist ning näitama, et uuendused on tulemas ka kõige kõrgemal poliitilisel tasemel. Sellist signaali on oodatud 2018. aasta presidendivalimistest alates.

Kõigi, kaasa arvatud eliidi väsimus on silmanähtav. Paradoksaalne on aga see, et Putin võib vajadust uuenduste järele küll mõista, ent siiski kõhelda nendega alustamisel. Mida ebastabiilsem on situatsioon, seda tugevam on tema soov status quod ja isiklikku kontrolli säilitada.

Võisime seda täheldada eelmisel aastal – kui vastab tõele, et koroonapandeemia tõttu jäi teostamata plaan muuta põhiseadust viisil, mis oleksid lubanud Putinil vaikselt võimult lahkuda. Ning sel juhul mängivad Navalnõi poolt käima lükatud sündmused kahetist rolli: ühest küljest näitavad need kiiret vajadust muudatuste järele, aga samal ajal muudavad need muudatuste teostumise järjest vähem tõenäoliseks.

Kreml on kaotanud oma poliitilise nõiakunsti

Aastaid on Kreml suutnud oma poliitilisi- ja legitiimsusprobleeme hallata poliitilise maastiku ümberkujundamise teel. Võimu spin doctorid on parteisid loonud ja hävitanud, poliitilisi intriige välja mõelnud ja lahendanud. Seda see kurikuulus “juhitav demokraatia” oligi – etendus, millel puudus tegelik sisu.

2011. aastal aitas see lähenemine jagu saada arvatavasti suurimast kriisist, millega Putini süsteem on silmitsi seisnud – protestidest, mis puhkesid pärast Putini avaldust, et ta naaseb Kremlisse, ja sellele järgnenud võltsitud valimisi.

Toona kaotas Kreml linnades elava noorema haritlaskonna poolehoiu. Kuid kuna sellest inimrühmast maaliti pilt kui välisagentidest, kes pooldavad Lääne “dekadentsi” ja “homopropagandat”, jäi Kremlile alles konservatiivse, homofoobse ning Lääne osas kahtlustavalt suhtuva enamuse toetus.

Lühikest aega tundus, et 2011. aasta sündmused võivad uuel moel korduda. Tundus võimalik, et Kreml – mõeldes septembrikuistele duumavalimistele ja oodates-kartes Bideni administratsiooni ning taas üksmeelse Lääne demokraatia-teemalist survet – meelitas Lääne tähelepanu ja retoorika teadlikult Navalnõi peale.

Arvestades Navalnõi vastuolulist mainet ja killustatud toetajate baasi Venemaal, oleks Kreml sellisel moel võinud loota teiste inimrühmade Lääne mõju eest isoleerimist. Kreml oleks küll kaotanud Navalnõi järgijad samamoodi kui linnaharitlaste toetuse 2011. aastal, kuid oleks säilitanud rahvastiku enamuse lojaalsuse, isegi kui see enamus oleks olnud järjest väiksem ja lojaalsus üha leigem.

Paraku aga paistab, et mis oli jõukohane 2011. aasta Kremlile, käib üle jõu 2021. aasta väsinud Kremlile. Ning asjad on muutunud: sisepoliitika haldamine on liikunud poliittehnoloogide käest julgeolekuametitele, mis kehtestavad kontrolli instinktiivselt pigem jõudu kui nutikaid intriige kasutades.

Julgeolekuametite suurenev roll

Üha enamate teemade liikumine julgeolekuametkondade kätesse on olnud tendentsiks juba juba päris pikka aega; ja see ei puuduta mitte ainult Venemaa sisepoliitikat, vaid ka välispoliitikat.

Välisministeerium ei ole mitte ainult kaotanud kontrolli mitmete välispoliitiliste teemade üle – nagu näiteks Ukraina (millega on pikalt tegelenud presidendi administratsioon) või Süüria (millega pärast 2015. aastat on tegelenud põhiliselt kaitseministeerium) -, vaid näib, et tema roll ja sõnaõigus on vähenenud ka laiemates ametkondade vahelistes kooskõlastusringides.

Venemaa ja Saksamaa vaheliste suhete madalpunkt on selle kõige paremaks näiteks. Viimastel aastatel on Venemaa ja Saksamaa vahelised probleemid muudkui kuhjunud. Algas see Bundestagi häkkimisega 2015. aastal ja Lisa juhtumiga 2016. aastal, jätkus Tiergarteni mõrvaga 2019. aastal ja päädis Navalnõiga.

Tundub olevat usutav, et pahategijad neis juhtumites tulid kõik Venemaa süsteemi erinevatest osadest ning käitusid vastavalt omaenda loogikale ning vajadustele. Tegu ei olnud läbimõeldud ja koordineeritud rünnakutega Saksamaa vastu. Ent Moskva ei taibanud või ei hoolinud, et Berliinist vaadates paistis see vaenulike aktide jadana, mille on toime pannud Venemaa.

Venemaa välisministeerium oleks kindlasti saanud Kremlile rääkida, kuidas selliste sündmuste kuhjumine mõjutab Venemaa suhteid Saksamaaga – kes on Moskva kindlaim heasoovija Euroopa Liidus ja EL-i konsensuse loomisel võtmerollis. Vene diplomaadid oleksid saanud selgitada, miks see tähtis on.

Tundub aga, et Kreml kas ei küsinud või ei kuulanud. Näha on, et Kremli väsimus on kaasa toonud tema poliitika killustumise: enam isegi ei püüta vaadata tervikpilti, mõelda, millised on ühe või teise tegevuse erinevad tagajärjed.

Ning nagu Saksamaagi näite puhul, on need reeglina just asjade välispoliitilised, täpsemini diplomaatilised aspektid, mis ametkondadevahelises konkurentsis kaotusseisu jäävad. See omakorda aga tähendab automaatselt, et Lääne võimalusi olukorda mõjutada jäävad väiksemaks.

Lääs peab tegutsema, aga saab teha vähe

Suhetes Läänega on Moskva löönud veel ühe omavärava. Aastaid on Moskvas soovitud, et Lääs ei sekkuks Venemaa siseasjadesse, aga arvestades Navalnõi viibimist Saksamaal, ei ole Läänel praegu võimalik toimunut ignoreerida.

Alates Joe Bideni valimisest USA presidendiks on Moskva oodanud ja kartnud Washingtoni uut jõulist kriitikat Vene siseriikliku demokraatia nigela olukorra kohta – ent Navalnõid lennujaamas vahistades on Moskva omalt poolt teinud kõik, et selline kriitika tõepoolest kõlaks.

Kui Ühendriikide administratsioonis ka vaieldi selle üle, milline lähenemine võtta Venemaa suhtes: kas keskenduda külmale ja pragmaatiline rahvusvahelisele suhtlus (ning näiteks relvastuskontrollile) või pühenduda demokraatia edendamisele, siis oma tegevusega on Moskva praegu tahtmatult tugevdanud neid, kes pooldavad viimast.

Siiski, isegi kui Lääs tunneb, et midagi peab ette võtma, on väga vähe, mida ta tegelikult teha saab. Pole peaaegu midagi, mis annaks soovitud tulemuse. Kui Moskva režiim tõesti usub, et Navalnõi kujutab endast eksistentsiaalset ohtu (vastaku see siis tõele või mitte), siis ei ole midagi, mida Lääs võiks pakkuda või millega ähvardada, et nad oma käitumist muudaks.

Mõju poleks ei ähvardustel ega dialoogipakkumisel. Moskva poliitiliste protsesside üha vähenev koordineeritus – julgeolekuametite kasvav ja välisministeeriumi kahanev mõjukus – ainult süvendavad seda jõuetust.

On tõenäoline, et Lääneriigid midagi siiski teevad – näiteks kehtestavad veel mõned “suunatud” ehk isikukesksed sanktsioonid. See žest oleks õige ja vajalik oma positsiooni demonstreerimiseks, isegi kui tal laiem mõju puudub.

Aga, kui ülaltoodud analüüs on korrektne, peaks Lääs valmistuma aastatepikkuseks frustratsiooniks suhetes Moskva poliitilise režiimiga, mis aeglaselt elujõudu kaotab, suutmata end uuendada ja kartes oma tuleviku pärast.

Kommentaar ilmus algselt Euroopa Välissuhete Nõukogu koduleheküljel. Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Kaupo Meiel.

Kadri Liik

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (6)