Olen 2020. aasta märtsis koroonaga alanud sündmustejadale tänulik. Nii sain ka mina aru, et peale palve ei aita siin midagi. Ma usun, et olen vahepeal õppinud paremini palvetama.

Kui keegi on kuristiku serval, siis on progress viimane asi, mida ta vajab. Seda küll, aga võib-olla vajab Progress meid, arutleb inglise kirjanik ja luuletaja Paul Kingsnorth oma suurepärases artiklis “Mida Progress tahab?”.

Loo alguses istub Kingsnorth oma sõbraga lõkke ääres – kuu tõuseb pajude kohale ja nahkhiired alustavad oma öiseid lennutiire. Jutt läheb olukorrale laias maailmas. “Me jõudsime kahe viimase aasta monumentaalsete sündmusteni… Me olime mõlemad nõus, et juhtunud oli midagi suurt, kuid kumbki meist ei saanud sellele hästi küüsi taha. Pinnapealsed muutused olid muidugi silmnähtavad: enneolematu biojulgeolekurežiim, millega valitsused viirusele reageerisid; sellega kaasnenud massitsensuur meedias; vaktsiinipassid ja üleüldise järelenuuskimise normaliseerumine; sotsiaalmeedia hiidude katsed jõustada üks ja õige arusaam kõikides peaküsimustes; süvenev poliitiline polariseerumine; järsult vähenenud usaldus meie tähtsamate institutsioonide vastu; tarneahelate kollaps; eelolev toidunappus; sõda Euroopas.”

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (28)