Teoloogina rahu üle mõtiskledes püüan eristada kaht mõistet. Üks neist on ladinakeelne pax, teine heebreakeelne shalom. Mõlemaid tõlgitakse rahuks, aga nende tähendus on erinev.
Veel mõni aasta tagasi seostus kõnelus rahust ennekõike sisemise rahuga, jõulude puhul küll pigem selle rahuga, mis pidanuks saabuma, aga tegelikkuses pigem ikaldus. Nüüd, kus meie idanaaber käitub taas kord marutõbise metsalise kombel, räägime me rahust hoopis teises võtmes. Räägime lootuse ja hirmuga. Ent millest me räägime, kui räägime rahust?