Kui Teet Kask rohkem kui kaks aastat tagasi tuli minu juurde jutuga, et võiks teha balleti kuningas Louis XIV-st, kelle hüüdnimi teadagi oli Roi-Soleil, Kuningas-Päike, siis ei osanud ma sellest midagi arvata.
“Louis XIV – kuningas Päike”. Teet Kase ballett. Heliloojad Sander Mölder ja Timo Steiner. Dirigendid Jaan Ots, Lauri Sirp. Muusikajuht Arvo Volmer. Libretist Tõnu Õnnepalu. Valguskunstnik Margus Vaigur. Kostüümikunstnik Kristjan Steinberg. Videokunstnik Taavi Varm. Dekoratsioonikunstnik Ülar Mark. Esietendus 19. novembril Rahvusooperis Estonia
Jah, miks mitte. Jah, aga kuidas? Kirjutada balletilibreto? Sõnad sõnatule teosele? Nagu Teet ütles: ega keegi ei tea, mis asi see balletilibreto õieti on. Paar lehekülge, fantaasia, lugu, miski, mis inspireeriks… Need “paar lehekülge” rahustasid mu maha. Mis seal ikka! Oma parandamatus kergemeelsuses võtsin pakkumise vastu. Ma ei teadnud, et ees seisab päris pikk tee. Ja ma ei kirjuta mitte paar, vaid kokkuvõttes paarsada lehekülge – mitte just libretot ennast, aga kõike. Osalt vaid enda jaoks, et aru saada. Osalt lavastaja, heliloojate, trupi jaoks, et valgustada ajaloolist tausta jne. Libretot ennastki kirjutasin vähemalt kolm varianti, kolmes erinevas žanris: draama, poeemi, muinasjutu. Tundub, et see viimane oli lõpuks kõige inspireerivam. Tõesti, ballett on muinasjutt. Ja kuningas on meie jaoks kõigepealt muinasjututegelane. Kuningas on aretüüp, midagi korraga lapsikut ja samas ähvardavat. Ning raske on leida kuningat, kes oleks rohkem kuningas, kes rohkem vastaks selle arhetüübi kõigile tahkudele kui Louis le Grand. Võim ja valu, illusioonid ja kaotused, hiilgus ja julmus, geniaalsus ja rumalus, sõda ja armastus…
