Kuigi käes on soe ja suur suvi, inimesed puhkavad veel, sotsiaalmeedia on täis pilte hingematvatest panoraamidest, muretutest lõõgastujatest, hakkasin mina mõtlema tööst. Oma ametist. Näitlejakutsest. Ja puhkusest.
Eks näitleja ole ikka natuke nagu koolilaps. Sügisel hakkab uus semester, meie keeles hooaeg, ja järgmisel kevadel pannakse sellele punkt. Vahepeale jäävad suveetendused, mida meie publik näib pidavat üheks puhkuse lahutamatuks osaks. Jah, tänapäeval tundub, justkui töötaksid näitlejad aasta ringi. Ja mitte ainult teatris, vaid väga paljudes erinevates meediumites.
Iseenesest on see suurepärane – olla meelelahutaja ja pakkuda oma tööga inimestele lohutust ning tõsta neid argipäevaaskeldustest kõrgemale. Mina aga armastan nimelt teatrit. Mulle meeldib, kui mul on üks asi, üks töö, millele keskenduda. Ometigi, tänapäeva maailmas ellujäämiseks on kindlam, kui sul on mitu rauda korraga tules. Kindlasti on see ka tulusam. Võta kinni, kumb on õigem, kas toimetada südamehääle või kaasaegsete elunormide järgi?