Elisabet Reinsalu: hinge ja õhinaga uude teatrihooaega

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Kuigi käes on soe ja suur suvi, inimesed puhkavad veel, sotsiaalmeedia on täis pilte hingematvatest panoraamidest, muretutest lõõgastujatest, hakkasin mina mõtlema tööst. Oma ametist. Näitlejakutsest. Ja puhkusest.

Eks näitleja ole ikka natuke nagu koolilaps. Sügisel hakkab uus semester, meie keeles hooaeg, ja järgmisel kevadel pannakse sellele punkt. Vahepeale jäävad suveetendused, mida meie publik näib pidavat üheks puhkuse lahutamatuks osaks. Jah, tänapäeval tundub, justkui töötaksid näitlejad aasta ringi. Ja mitte ainult teatris, vaid väga paljudes erinevates meediumites.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (37)