Mu ees on tühi valge paberileht. Nii mitmeski mõttes sümboolne. Ilus ja puhas. Suur kiusatus on seekord jättagi […]
Author: Elisabet Reinsalu
Laman migreeniga voodis. Teises toas seina taga on pojal kitarriõpetajaga virtuaaltund. Metronoom tiksub. Igasugune pulseeriv heli põhjustab praeguses […]
Eile läbi tavatu aprillikuise lumetuisu maalt linna sõites ja raadiost uudiseid kuulates tabasin end mõttelt, et ma ei […]
Mulle meenuvad luuleread lapsepõlvest, mida alati nina vastu aknaruutu surutuna õega jõuluõhtul lugesime. Ootas Ats ja ootas Mall, […]
“Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin. Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin. President […]
Ühel hommikul sõbraga jalutades arutasime elu üle ja tuli jutuks inimeseks olemise talumatu kergus. Sõber mainis üht teooriat, […]
Aasta 2020 on möödanik. Kirjapildis nii korrapärane oma galopisammus, ent ometi nii segane ja ettearvamatu. Paljudele kindlasti keeruline […]
On detsember. Aasta viimane kuu. Kõige pimedam aeg. Üks ring on täis saamas ja sel ajal, kui uus […]
Ma olen väsinud vihkamast. Oli kunagi sellise nimega film. Aga mitte sellest filmist ei taha ma kirjutada, vaid […]
Sain hiljuti Eesti vanimalt ja vahvaimalt raamatupoelt Rahva Raamat ettepaneku kirjutada sügiskuu puhul soovitusi krimikirjanduse kohta. Nii hakkasingi […]
Mulle meeldib meeletult sügis. Õigemini üks ajalõik, mil suvi on juba “üle küpsenud”, aga päris sügis pole veel […]
Päevast päeva painab mind üks vana äraleierdatud teema. Kas ma käin ringi maakodus, jalas vanad kummikud, käe otsas […]
See kevad tuli teisiti ja suvigi on minu jaoks alanud uutmoodi. “Ma Teile kirjutan, mis siin enam.” Tunnistan, […]