See kevad tuli teisiti ja suvigi on minu jaoks alanud uutmoodi. “Ma Teile kirjutan, mis siin enam.” Tunnistan, et see on mu jaoks tundmatu tee, sest suure osa oma ametialasest elust olen tegelenud teiste ja palju targemate inimeste mõtete edastamisega. Ent nüüd tuleb ise vette hüpata ning ujuma hakata!
Kõik need moodsad väljendid, mis mind on alati veidi ärritanud: „uued väljakutsed“, „mugavustsoonist välja“ ja „elu kannapööre“, kirjeldavad siiski ülimalt täpselt olukorda, milles selle loo kirjutamise ajal viibin.
Aga ega igavustsoonis uusi asju sünnigi! Ja suuremat igavustsooni, milles ma sel kevad-suvel ju paratamatult olen viibinud, annab otsida! Teatrimajad on olnud suletud alates märtsist, seega olen juba kolm kuud sundpuhkusel ning ametlik puhkus algab lähipäevil. Nagu ütlevad mu väikese kuueaastase õetütre loodud laulusõnad, kui eelmisel suvel mööda rabarada matkasime: „see algab ja ei lõpe kunagi!“ Nii et, kuitahes palju ma oma pead ka vaevasin ja mistahes teemasid vaagisin, ei saa ma üle ega ümber viirusest, eriolukorrast ning kõigest sellest, mida sellega seoses tundsin, millest mõtlesin ning mida läbi elasin.