Elisabet Reinsalu. Rollimängud

Elisabet Reinsalu lavastuses "Tõestus" koos Andres Raagiga. Foto: Priit Grepp.

Ühel hommikul sõbraga jalutades arutasime elu üle ja tuli jutuks inimeseks olemise talumatu kergus. Sõber mainis üht teooriat, mille kohaselt inimesed on seda õnnelikumad, mida laiahaardelisemad on nende erinevad rollid elus.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Inimene, naine, ema, näitleja, abikaasa, tütar, õde, koeraomanik, sõber, algaja joogaharrastaja, kolumnist – see rivi ei ole esitatud ilmtingimata tähtsuse järjekorras, aga need kõik on erinevad rollid minu elus. Kõik ühtviisi armsad, kuid samas nõuavad tähelepanu, pühendumist ning tegelemist. Pendeldamist erinevate osade vahel tuleb paratamatult ette. Küsimus on tasakaalu leidmises, kuidas mitmesuguste rollide vahel žongleerides oma keskpunkti mitte ära kaotada. Iseendaga uuesti sina peale saada. Loomulikult tekib olukordi, kus tüür kaob käest ning elu hakkab juhtima keegi teine – kiirus, kohustused, stress. Siis tuleb kuidagi suuta selle sigina-sagina sees rahuneda ning oma kese uuesti üles leida, üles leida see rõõm, mis päeva paremaks muudab, elada ja olla aitab. Üles leida need tegevused ja/või rollid, mis õnnelikuks teevad. Mind aitavad tasakaalustada eelkõige loodus, liikumine, olulised sotsiaalsed suhted – ideaalis kõik need ühel ja samal ajal! Mõnikord ka üksiolek, kui kõike tundub järsku korraga liiga palju.

Elisabet Reinsalu

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (9)