Elisabet Reinsalu: inimene on mõistatus, aga uurimast ei tasu iial lakata

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Sain hiljuti Eesti vanimalt ja vahvaimalt raamatupoelt Rahva Raamat ettepaneku kirjutada sügiskuu puhul soovitusi krimikirjanduse kohta. Nii hakkasingi mõtlema, miks ma armastan krimkasid. Olen viimasel ajal üldse täheldanud, et tegelen väga palju asjade mõtestamise ja analüüsimisega. Muidugi ei pretendeeri ma mingile sügavale filosoofilisele refleksioonile, jään ikka pigem lihtsamakoelise koduse tugitooli-mõtiskluse juurde pidama. Vahest on tegemist tõsiasjaga, et olen ise küpsem, mitte ilmtingimata targem, ent kindlasti pole ma enam mõni kevadine õhvikukene, kes pidurdamatult koplis ringi kargab.

Elus on praeguseks hetkeks nii mõndagi juhtunud, seetõttu oskan vast sündmusi, inimesi, nähtusi märgata ning läbi sõeluda kui mitte põhjalikumalt, siis vähemalt teistmoodi kui kahekümneselt. Hiljuti jõudsin oma mõtisklustes nii kaugele, et kas mitte see vastupandamatu soov kõike ümbritsevat ja toimuvat lahti harutada ei lase mul tegelikult elust täit maiku tunda. Võib-olla on see mingis mõttes ka professionaalne kretinism – elukutse ise juba eeldab puurimist, mis on nähtuste taga, tegelaste käitumismotiivide klattimist ja mõistmist.

Öeldakse, et näitleja peab olema oma tegelase advokaat. Ei ole päris kindel, kas see alati võimalik on, aga vähemalt enda jaoks peab ta kehastatava tegelase eluvalikud, kombed ja impulsid ära õigustama. Näiteks olen pidanud laval mängima tegelast, kes tapab oma lapse.

Elisabet Reinsalu

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (4)