Peep Ehasalu: Eesti on hea riik

Tahtsin kirjutada ühe tasakaaluka arvamuse viimase aja tasakaalustamata meediavoost, kus ära trükitakse kõik siutsud-säutsud ja kõik vähegi värvikamad laused. Ei tulnud välja. Ikka sai teksti nii palju sarkasmi ja irooniat, et jätsin kirjutamise katki. Milleks lisada veel ühte vaimutsevat artiklit, mille peale sarnaselt mõtlevad kõlakojad saaksid plaksutada ja erinevalt mõtlevad irvitada. Kirjutasin ilma irooniata.

Eesti on hea riik. See ei tähenda, et kõik oleks hästi, et Eesti oleks maailma parim riik, et poleks probleeme, et kõik inimesed oleksid head. Aga kõik ei ole halvasti, Eesti ei ole maailma halvim riik, kõik minust erinevalt mõtlevad inimesed ei ole halvad. Päriselt halvasti on alles siis, kui enam kedagi ei huvita. Halva riigi pärast pole mõtet südant valutada, head riiki tasub aga alati üritada paremaks teha.

Viimasel ajal tekib tahtmine mõnel inimesel käest kinni võtta ja öelda, et rahunege, doktor, siin te juba olite. Ärge minge närvi! Maailm ju muutub ja meie koos sellega. Ma ei arva, et inimese loomus, mis pole aastatuhandete jooksul muutunud, nüüd kuidagi imepäraselt uueneks. Inimene on endiselt eksiv ja uudishimulik koos kõigi oma kõrgete ja madalate loomuomadustega. Sellest ei järeldu, et mitte midagi ei peaks muutma.

Väärtused on pidevalt muutunud, nagu ka kombed, käitumine, mood ja palju muud, mille kaudu me ennast inimesena defineerime. Iga natukese aja tagant tuleb see hukka läinud noorte põlvkond, saadab vanurid pikalt ja asub asju omamoodi tegema. Jubedast muusikast kuni jubedate arvamusteni. Läheb veidi aega ja mõni vanema põlvkonna manitsus hakkab neile täitsa mõistlik tunduma. Vastastikku õpitakse, vanad noortelt ja noored vanadelt, Inimene on ju õppiv olend.

Kohati tekitavad minus kõhedust inimesed, kes keelduvad kuulamast, sest nad teavad kindlalt, kuidas asjad „tegelikult“ on ja kuidas teised elama peaks. Kuidas me ise elame? Minul kui tervel keskealisel valgel heteroseksuaalsel mehel pole Eestis häda midagi. Kui ma aga poleks terve, heteroseksuaalne, valgenahaline või mees?

Et keegi kohe närvi ei läheks, siis tunnistagem, et on tõesti palju riike, kus antud normist erinevate olukord on palju hullem. Õnneks on edetabelistatistika … Aastatepikkune töö teenindussektoris on aga õpetanud, et kui kellelgi on mure, siis tasub kuulata ja püüda mõista. Tõdemisest, et „on hullematki juhtunud“ või „meie pole süüdi ja seepärast meid ei huvita,“ ei saa keegi mitte mingit kasu, kahju aga küll. Ka minusugune normitunnustega inimene.

Olgu siis juubeli künnisel armastusega öeldud, et oma ainsas Eestis saame palju asju ja elusid paremaks teha pelgalt kuulamise ja süvenemisega. Ka hea kommunikatsioon algab just sellest, mitte värvikatest säutsudest. Ja lahendusi leitakse vaid juhul, kui me pole eelnevalt liialt närvi läinud.

Teiste ja teistsuguste kuulamine on hea algus, et teha Eestile juubeliks vääriline kingitus. Küllap loetakse ka seda teksti vastavalt oma uskumustele ja eelarvamustele. Minnakse närvi või siis noogutatakse kaasa. Ei pea kohe sõna võtma, sõitlema, sõimama, ilkuma, haiget tegema. Lihtsalt loe ja kuula endast erinevaid. Mõtle vaikuses järele. Sellest algab kõik edasiviiv. Äkki saad kedagi aidata või saab mõni suurem muutus alguse just sinust.

Hommik Viru rabas I Foto: Abrget47j, CC wikimedia
Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, toimetaja ja Eesti Inimõiguste Keskuse kommunikatsioonijuht. Kord kuus jagab Peep Edasi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid ümbritseva kohta kommunikatsioonieksperdi vaatenurgast. Loe artikleid (13)