Elisabet Reinsalu: mille eest võiks praegu tänulik olla

Tänu üleilmsele viirusele elame teist aastat tegelikult loodusjõududega kooskõlas. Puhkame talvel ja elame suvel. Foto: Shutterstock.

Mu ees on tühi valge paberileht. Nii mitmeski mõttes sümboolne. Ilus ja puhas. Suur kiusatus on seekord jättagi see dokument neitsilikuks.

Kui tegemist oleks traditsioonilise paberväljaandega, siis vahest võikski ellu viia ühe ülemeeliku tembu pealkirjaga “täida lüngad”. Iga lugeja võiks siis ise siia omi mõtteid, unistusi ja ootusi kirjutada. Seda lootusekübekest silmas pidades, et mu tagasihoidlikke kirjatükke tõepoolest keegi ka loeb. Olen tagasivaates sageli veidi murtult märganud, et olen nüüd juba pea aasta jagu enam-vähem iga kuu ikka üht ja sama kirjutanud. Mõlgutanud mõtteid, kuidas uues elukorralduses mitte longu vajuda, kuidas märgata, mille poolest me kõik rikkad oleme, kuigi olud on tundunud trööstitud; otsinud, kuidas päeva paremaks pöörata, vahest õnnelikki olla – kui see just peab olema elamise eesmärk.

Aga millega seekord täita valge paberileht? Ajal, mil vähemalt paistab, et hullemast oleme läbi tulnud, kui pidada silmas ülemaailmset pandeemiat. Heast olen kirjutanud küllaga. Ja halvast kirjutada ei tahaks. Ajal, mil justkui algaks uus algus.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (13)