Elisabet Reinsalu: “Tore inimene on see, kes on natuke kuri ja natuke hea”

Foto: Iris Kivisalu

Päevast päeva painab mind üks vana äraleierdatud teema. Kas ma käin ringi maakodus, jalas vanad kummikud, käe otsas umbrohupang, või liigun üle mitme-setme aja avastamata linnatänavatel, ikka märkan ja näen seda, et inimesed ei ole üldse ilusad ega head. Tajun nii mõistetamatult palju mõistmatust ja viha, et see tekitab hämmeldust.

Puutusin hiljuti põgusalt kokku ühe inimesega, kes avaldas ühe teema kohta oma arvamust. Arusaadav. Kõigil on ju õigus – eriti veel eravestluses – oma seisukohale. Ja minule kui inimvaatlejale on igasugused päriselust pärit tüübid alati suurt uudishimu ning huvi pakkunud. Mis mind aga imestama pani, oli tema suur viha, mis teemat käsitledes tuld võttis. Polnud palju vaja, kui see tüüp juba purskas tuld ja tõrva teema kohta, mis oli talle tegelikult kauge ning arusaamatu. Selle inimese sees leekis ainult viha.

Vaatlesin seda olukorda kõrvalt ja mõtlesin, et me kõik vajame selles uues segases ajas, kus elame, rohkem tuge ning mõistmist. Seda nii laiemalt kui ka üksikisiku tasandil. Aga kuidas mõista inimest, kes on nii erinev? Mõista, mitte hukka mõista, meenus kuskilt sõnakõlks. Aga kuidas olla leebelt arusaaja kellegi suhtes, kes oma käitumise ja vaadetega elust paratamatult tekitab hukkamõistu?

Elisabet Reinsalu

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (4)