Aasta 2020 on möödanik. Kirjapildis nii korrapärane oma galopisammus, ent ometi nii segane ja ettearvamatu. Paljudele kindlasti keeruline ja raske. Võib-olla mõnele meist imeline ja eriline. Igal juhul – unustamatu. Kõik inimesed maailmamuna peal tundsid tema raskust, ja võrdselt surus ta meid olukordadesse, mis olid vaieldamatult ennenägematud.
Uus algus on käes.
Me ootasime, et see aasta lõpuks läbi saaks, et see “jama” ometi kord lõpeks. Lootsime, ja loodame siiani, et uus number meie ajaarvamise alguses tooks leevendust pandeemiast lähtuvale elukorraldusele. Et elu pöörduks tagasi viiruse-eelsetesse rööbastesse.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (34)
