Elisabet Reinsalu: tüürides sügisesse

Foto: Shutterstock.com.

Mulle meeldib meeletult sügis. Õigemini üks ajalõik, mil suvi on juba “üle küpsenud”, aga päris sügis pole veel kätte jõudnud. Taevas on järsku üllatavalt klaar ja kõrge, päike näitab päeval küll oma kulda, kuid tema jaks on raugemas, öösel võib maapinnal tunda juba külma hõbedat. Lehed puudel pole veel värvilised, veel ei kimbuta neid tuuled ega aja pruunidesse porilompidesse puntrasse. Koduaedades valmivad viljad ning pliitidel podisevad hoidistepotid.

Isegi vananaiste suvi pole veel kätte jõudnud, kuid päris suvi on juba pikka aega iidsem kui keskealine, parim enne juba ürgammu möödas. Ametlikult kestab praegune aastaaeg küll veel natuke vähem kui kuu, ent õhus lõhnab hommikuti juba “lund”, nagu ühe mu sõbranna väike poeg poeetiliselt väljendus.

Sügise hakul tundub kõik justkui võimalik. Vana hea koolilapse vaim ärkab, täites mind lootusega, et ees ootab miskit põnevat ja uut. Ühtlasi on see ka parim linnasoleku aeg – kohvikud, raamatupoed, muuseumid, kontserdisaalid, kinod ja teatrid muutuvad eriti ahvatlevateks ja kutsuvateks. Täielik kultuuri võit. Sel sügisel tunnetan seda eriti eredalt, sest vahepealne sunnismaine viibimine üldises kultuuri ja sõprussuhete paastus on meile kõigile oma jälje jätnud. Kahel korral tajusin meid kõiki ühendavat kultuurijanu eriti teravalt.

Elisabet Reinsalu

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (4)