Augusti lõpp. Ilmakanalid kuulutavad veel suurt suve, aga täna hommikul tunnen esimest korda, et kuidagi külm on. Mingid vastikud värinad. Aknad olid öö läbi lahti ja ma lõdisen duši all, võib-olla sellest? Ah ei, need on need septembrivärinad, paranoia lapsepõlvest.

See hetk, kui saab läbi vaba loomulik kulgemine ja sa tead, et sinust peab keegi saama ning selle nimel pead sa asuma omandama teadmisi. Haridus on see, mis jääb alles, kui kõik koolis õpitu on unustatud. Oli see Einstein, kes seda ütles, või keegi, kes horoskoope koostab – vahet pole, ma polnud juures, aga mingi täitsa usutav tõdemus siit kumab.

Ma ei ole päris kindel, mis oskused ma olen kunagiste kooliaastate jooksul omandanud. Justkui avaksid need nüüd kuldvõtmena mingi kirjeldamatu ideedepagasi. Võib-olla haridus viib sinna juurde; aga siis vahid ikka seda lukku nagu kits kinokuulutust, nagu ütles kunagi üks mu klient, ja avada ei oska. Samas, kui uusi oskusi omandada ei prooviks, ei viiks see ilmselt ka kuhugi välja. Vastumeelse liikumisega tekib vähemalt mingi trots, protest, aga ka äratundmine, tüdimus, mingi võnge. Kõik on hea, mis viib sisemise viiuli emotsionaalse häälestusteni; justkui võluväel kriiskavad siis ka roostekriginal ukse hinged, avanedes igavikuliste ideede hauakambrisse, kus terve planeet on juba ekspeditsioonil käinud.

Leslie Laasner

Leslie Laasner, esinejanimega Leslie Da Bass on muusik ja helilooja. Lõpetanud Tartu Kunstikooli ja EKA. Töötab loovjuhina oma ettevõttes Utopia. Motoentusiast. Loe artikleid (1)