Ma olen väsinud vihkamast. Oli kunagi sellise nimega film. Aga mitte sellest filmist ei taha ma kirjutada, vaid vihkamisest.
Käes on november – aasta pimedaim aeg, hingedeaeg. Mõni päev ei lähegi valgeks, mis sest, et hommik ärkab. Kuidagi ei saa teisiti, kui põletada küünlaid ja vaadata enese sisse, vaadata ka tagasi aegadele, mil inimesed, keda täna enam pole, me kõrval kõndisid ja askeldasid.
Mõtlen väga sageli oma vanavanemate peale. Nemad olid pärit esimesest Eesti ajast (kuigi sündisid veel tsaariajal), sattudes oma kõige viljakamal eluhetkel ajalookeerisesse, mis ühe hingetõmbega lajatas piduri peale kõikidele unistustele, lootustele ja tulevikule. Nende elu lõigati tõesti nagu pussiga läbi. Küüditamised, hirm, elu võõrvõimu all, lisaks isikliku elu kaotused ja kannatused.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (11)
