Hardo Pajula: kääriv kämp. Podcast “Tähenduse teejuhid”

Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.

“Üht teadmistevaldkonda küsitledes sain ma lõputu hulga täpseid vastuseid küsimustele, mida ma polnud esitanud: sain teada taevatähtede keemilise koostise, Päikese liikumistee Heraklese tähtkuju suhtes, liikide ja inimese tekkeloo, eetri lõpmata väikeste, kaalutute osakeste kuju, kuid minu küsimusele “Mis on elu mõte?” oli sellel teadmistevaldkonnal üksainus vastus: “Sa oled see, mida sa nimetad oma eluks; oled aineosakeste ajutine, juhuslik kooslus. Nende osakeste vastastikune toime ning nende muutused kutsuvadki sinus esile selle, mida sa nimetad oma eluks. Mõni aeg püsib see osakeste hulk koos, siis lakkab nende vastastikune toime ja lõpeb see, mida sa nimetad eluks, lõpevad ka kõik sinu küsimised. Sa oled mingite osakeste juhuslikult liitunud kämp. See kämp käärib. Ja seda käärimist nimetab kämp oma eluks. Kämp laguneb – käärimine lakkab ja kõik küsimused lakkavad olemast.” Nõnda vastavad täppisteadused, ning oma põhimõtteid rangelt järgides ei saagi nad midagi muud öelda.”

See lõik on pärit Lev Tolstoi “Pihtimusest”, mille ta kirjutas oma 50ndate eluaastate alguses.

“”Pihtimus” on filosoofilise proosa meistriteos,” kirjutab eestikeelse tõlke saatesõnas Hans Luik (1927–2017), “Tolstoi kirjeldab siin haaravalt oma vaimset kujunemiskäiku, tunnistab armutu avameelsusega, millistele umbteedele eksirännakud teda on viinud, kirjeldab värvikalt, kuidas ta koos “kuldse noorusega” lõbujanuselt ellu sööstis, keskeas aga seiklustest, kuulsusest ja rikkusest tüdinenuna äärepealt oleks eluga lõpparve teinud. Kauakestnud vaevarohkete hingeheitluste tulemusena leidis ta “neetud” küsimustele – “mis minust saab?”, “milleks ma elan?”, “milles on üldse inimelu mõte?” – viimaks omaenda vastuse, mis andis talle tagasi elujulguse ja elutahte.”

“Tähenduse teejuhtide” 86. saates vestlesingi ma koos Arne Hiobi ja Rainis Toomemaaga Lev Tolstoist. Saade sündis Rainise initsiatiivil, kes on tõlkinud teose “Elada praegust hetke” ja kellele vene suurkirjanik ilmselgelt väga korda läheb.

Vestlusring “Kääriv kämp” Arne Hiiobi ja Rainis Toomemaaga

“Kuidas mina Tolstoi leidsin?” meenutab Rainis (12. minut). “Ma mäletan, et see sai ka alguse sellestsamast raamatust – “Pihtimusest”. See oli gümnaasiumi päevil, sattusin seda lugema täiesti juhuslikult… ja ütleme siis niimoodi, et vaim jäi sellesse kinni… Kogu minu edasine huvi vaimsuse teemade vastu saigi alguse Lev Tolstoist ja selles mõttes on ta minu isiklikus biograafias väga tähtsal kohal. Ma mäletan, et sa küsisid saates, kus jutt käis Dostojevskist, Juku-Kalle Raidilt huvitava küsimuse: kui palju Dostojevski on tema elu ära rikkunud? Ta vastas, et ei ole ära rikkunud, sest ta ei ole Dostojevskit kunagi liiga tõsiselt võtnud. Sellest tõukuvalt tahaksin mina nüüd öelda, et mina olen Tolstoid võtnud ikka täiega tõsiselt ja selles mõttes on ta ka minu elu paljuski ära rikkunud” (15. minut).

82. minutiks olime jõudnud Kantini. “Jumal kui praktilise mõistuse postulaat,” selgitas Arne, “kirjeldab asju natuke teisiti – tee, mis sa tahad, Jumal võib olla tingmärk, aga tema taga on midagi, mitte tühjus. Kui me ütleme, et tema taga on tühjus, siis me peame hakkama tühjust defineerima. Ma alles täna hommikul lugesin, et aatomis pidi olema 99,9999% tühjust. Mis asi see aatom siis on? Seal ei ole mateeriat. See on samasugune tingmärk nagu Jumal.

Paar päeva tagasi tõi Enn Kasak ilusti väja Aafrika mali laste rahvausu: jumal on nähtamatu ja lähedal, kättesaamatu, aga ometi igal pool olemas. Jumalale oled sa lähedal seal, kus sa palvetad ja ohverdad; kaugel oled sa temast seal, kus sa seda ei tee, siis oled sa temast valgusaastate kaugusel. Kui Jumal on väljaspool ruumi, siis saab ta olla igas ruumipunktis sada protsenti, sest ruum teda ei piira. Nii ütleb Luther, nii ütlesid juba varasemad müstikud. Samal ajal, kui Jumal on väljaspool ruumi, siis kaugus või lähedus Jumalast ei tähenda ruumilist kaugust – see ongi oluline! –, vaid sarnasuslikku kaugust. See läheb väga hästi Tolstoiga kokku.”

Minu kõige tähtsam järeldus sellest saatest oli see, et Tolstoi oli vägev müstik. Selliseid on ka vaja. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.

Kuula saadet:

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab, ja asjadest, mis talle korda lähevad.

Hardo Pajula

Hardo Pajula

Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja MTÜ Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (18)