Elisabet Reinsalu: migreeniga voodis

Foto: Shutterstock.com

Laman migreeniga voodis. Teises toas seina taga on pojal kitarriõpetajaga virtuaaltund. Metronoom tiksub. Igasugune pulseeriv heli põhjustab praeguses seisus kohutavaid kannatusi. Aknakardina vahelt langev ere kevadine päikesekiir mõjub hetkel kui mõni eriti tõhus keskaegne piinariist. Rääkimata kellegi sammuastetest. „Tümp-tümp“, kostuvad kassikäpad trepimademelt. Justkui halvas anekdoodis.

Ei tea kas tänu kõrvaltoas veerevale taktilisele helile või millelegi muule, aga läbi oma ähmase peavalulise pilgu hakkan järsku mõtlema rütmi peale. Elurütmi, ajarütmi, elu kulgemise ja -voolu peale. Mida teeb meiega rütm, kuidas meid mõjutab, kuidas paneb suhestuma ümbruse ja oma tunnetega?

Rütm on nii sügaval meie olemuses sees, et selle kohalolekut sageli ei märkagi. Südametukseid ja vere pulseerivat kulgu ei taju me enne, kui miskit selles laitmatus korrapäras on valesti, kui mõni taktilöök toimub seal, kus pole ette nähtud. Südamelöök on esimene heli, mida me kuuleme, ja paraku ka viimane. Hinge rütmistatud tõmme on esimene asi, mida siin ilma peal teeme, ja paraku ka viimane. See defineerib meid, muudab meid inimeseks. Meie sisemine rütm määrab ära, kuidas me hingame ja kuidas tuksub me süda, kuidas me kasutame sõnu, kuidas räägime ja reageerime. Eristab meid teistest. Muudab meid ainulaadseks. Rütm avab meile tee muutusteks, paneb meid ootama ja igatsema. Viib meid endasse ja võib meid viia endast välja.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (13)