“Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin.
Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin.
President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht.
Vanale ei meeldi noored ja mulle ei meeldi praht.”
Kui ma olin väike, tuli raadiost sageli see lugu. Nüüd, kui olen suureks kasvanud, ma kantrimuusikat ei kuula, aga luuletusi ikka vahel loen. Heades luuletustes võib kontsentreeritud kujul olla peidus terve romaan, mille kaudu inimeste ja maailma kohta paljugi õppida. Vahel pakuvad luuletused aga lihtsalt tröösti ja hingekosutust. Viimaseid on meil kõigil praegu hädasti vaja. Palju räägitakse nüüdsel ajal sellest, kuidas me praegu elame läbi kultuurilist muudatust. Uued ajad on toonud välja inimeste uued kombed. Salvatakse ja solvutakse, hirmutatakse ja hirmutakse, vastandutakse ja vihatakse. Need salmiread tulid mulle meelde just seetõttu.
Mulle tundub, et alates sügisest, kui asusin neid lookesi siin kirjutama, olen tegelikult keskendunud ainult ühele ja samale teemale. Kuidas küll selles uues, viiruseaegses maailmas toime tulla, iseendaks jääda ning vahest veidi rõõmugi tunda? Tahes-tahtmata näib, et seda viimast on hetkel kõige keerulisem saavutada. Kas siis tõesti pole siin ilmas midagi, mis veidikenegi päikese pilve tagant välja tooks? Miks ei võiks inimesed vähemalt laias laastus siin maamuna peal olla sellised nagu tahaks? Kuidas küll sallida teistsugust tüüpi, kelle vaated ja hoiakud on minu omadele risti vastupidised? Kuidas on see võimalik, et täiskasvanud, elu näinud ja kogenud inimesed muutuvad järsku nagu lasteks? Mõnel juhul aga veelgi hullem, kaotavad oma inimliku pale täielikult, muutudes peaaegu et loomadeks. Nagu juhtus Ameerika Ühendriikides Kapitooliumi rünnaku ajal 6. jaanuaril. Nagu on juhtunud inimkonna ajaloos korduvalt ka varem.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (32)
