“Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin.
Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin.
President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht.
Vanale ei meeldi noored ja mulle ei meeldi praht.”
Kui ma olin väike, tuli raadiost sageli see lugu. Nüüd, kui olen suureks kasvanud, ma kantrimuusikat ei kuula, aga luuletusi ikka vahel loen. Heades luuletustes võib kontsentreeritud kujul olla peidus terve romaan, mille kaudu inimeste ja maailma kohta paljugi õppida. Vahel pakuvad luuletused aga lihtsalt tröösti ja hingekosutust. Viimaseid on meil kõigil praegu hädasti vaja. Palju räägitakse nüüdsel ajal sellest, kuidas me praegu elame läbi kultuurilist muudatust. Uued ajad on toonud välja inimeste uued kombed. Salvatakse ja solvutakse, hirmutatakse ja hirmutakse, vastandutakse ja vihatakse. Need salmiread tulid mulle meelde just seetõttu.
Mulle tundub, et alates sügisest, kui asusin neid lookesi siin kirjutama, olen tegelikult keskendunud ainult ühele ja samale teemale. Kuidas küll selles uues, viiruseaegses maailmas toime tulla, iseendaks jääda ning vahest veidi rõõmugi tunda? Tahes-tahtmata näib, et seda viimast on hetkel kõige keerulisem saavutada. Kas siis tõesti pole siin ilmas midagi, mis veidikenegi päikese pilve tagant välja tooks? Miks ei võiks inimesed vähemalt laias laastus siin maamuna peal olla sellised nagu tahaks? Kuidas küll sallida teistsugust tüüpi, kelle vaated ja hoiakud on minu omadele risti vastupidised? Kuidas on see võimalik, et täiskasvanud, elu näinud ja kogenud inimesed muutuvad järsku nagu lasteks? Mõnel juhul aga veelgi hullem, kaotavad oma inimliku pale täielikult, muutudes peaaegu et loomadeks. Nagu juhtus Ameerika Ühendriikides Kapitooliumi rünnaku ajal 6. jaanuaril. Nagu on juhtunud inimkonna ajaloos korduvalt ka varem.