Sügis muudab mõtlikuks. Aeg jääb justkui aeglasemaks. Kui suvel see lihtsalt haihtus, nüüd ta justkui libiseb pisitasa käest.
Suvine Tartu oli täis kiirustavaid inimesi. Üks kultuurisündmus ajas teist taga. Linnaosade- ja kohvikutepäevad, tänava- ja hoovikontserdid, Autovabaduse puiestee ja Aparaaditehase õue peal aset leidnud üritused – igale poole pidi jõudma. Rääkimata linna lähistel pakutust – loometegevusest looduseni. Südalinna välikohvikute jutuvada ja säärejooksu lõputu maraton linnatänavatel, katkematu veesõidukite jada Emajõel ja pärnaõielõhnaline kallasrada. Ent ühel hommikul – varem, alati varem kui arvasid – tajud näol jahedat tuult ja tunned, kuidas langevad lehed juukseid riivavad. Taipad, et midagi olulist on lõplikult läinud, mis muudab meele veidi kurvaks.