Lauri Räpp: Ihastest

Foto: Unsplash.com

See oli ehk mõni päev tagasi, kui vahetasime mõned elementaarsed viisakused. Tere. Palun. Tänan. Head õhtut. Nägemiseni. Nii nagu paljud teised Ihaste elanikud kodupoe kassas tema vastas seistes. Ikka on neid, keda teavad nägupidi kodukandis kõik, aga ei raasugi temast endast. Bussijuht. Majahoidja. Naine kõrvaltänavast. Mees Männimetsa peatusest. Või müüja, nagu tema.

Tuleb välja, et ta elab Ihastes.

Ja tal on suur pere, kolm last.

Elas…

Oli…

Mõnikord lihtsalt läheb nii, et inimesed jätavad nägemiseni, aga tagasi ei tule enam kunagi.

Ja siis saabub vaikus.

Vaikus.

Selline, mis ilmub siis, kui kellegi aeg saab selles maailmas mõõdetud.

Aega meie ümber on alati ühepalju. Aga igaüks meist saab sellest ainult oma jao. On ju aeg nii ettearvamatu. Teinekord laseb ta mõne juurest kohe jalga. Vahel veedab ta kellegi juures aega liiga kaua. Vähemalt arvab iseenda aja omanik subjektiivselt nii. Ent lõpuks on igal kanda just temale määratud aeg. Selle kestvus võib olla väljateenitult pikk ja ülekohtuselt lühike. Ülekohtuselt pikk ja väljateenitult lühike. Mõnikord taban end mõttelt, et ehk ongi aeg ja surm ühe nähtuse kaks erinevat palet?

Vaikusi on erinevaid.

On öine vaikus akna taga. Ja varahommikune vaikus. Inimtühja südalinna vaikus. Ja äärelinna vaikus. Mahajäetud majad vaikivad ühtviisi. Majad, mis magavad, hoopis teisiti. Majad, mida on külastanud surm, vaikivad valjult.

Sel kolmapäeval valitses Vana-Ihastes erakordne vaikus. Selline, mis kaotas ära reaalsuse. Selline, mille sees hiilisid hääletult kõikide mõtted. Kaheteistkümneste, kahekümneste, keskealiste ja kõrges eas inimeste omi. Kõik need mõtted olid elust ja surmast ja sellest õhkõrnast joonest nende vahel. Kõik need mõtted, mis üritasid mõista. Miks küll. Miks?…

Kolm väikest last. Noor naine. Tema abikaasa. Just siis, kui elu hakkas rööbastele saama. Kõik võeti ühest kohast. Ühekorraga.

Sellised sündmused on kui kõige julmem, karmim meeldetuletus, et miski ei kesta igavesti.

Kõik on mööduv. Kõik kaob. 

Kurbus. Rõõm. Noorus. Õnnetunne. Armastus. Inspiratsioon. Elu.

Kirjutava inimesena on mul lõputa hulk sõnu. Aga ma ei leia nende seast ühtki, mida öelda lohutuseks selle õnnetult hukkunu Ihaste pere lähedastele. Ma ei tea ega saagi teada, mida nad tunnevad. Seepärast ma lihtsalt vaikin ja mõtlen. Neile, keda enam ei ole. Ja neile, kes vaatamata uskumatule ebaõiglusele, vaatamata kõigele, lihtsalt peavad edasi olema. Sest  nende aeg läheb ikka ja aina edasi. Aeglaselt ja raskelt. Aga edasi. Seniks, kuni…

Tsiteerin siinkohal iseenda viimasesse raamatusse kirjutatut.

“Küll ma homme helistan, mõtleme. Ah, homme räägime, ütleme. Vaatame homme. Ma täna ei viitsi, teeme homme. Aga homset ei ole olemas. On ainult järgmine päev. Kui on. Seda ei tea me kunagi.”

Seepärast läheme juba täna kellelegi külla. Helistame. Kirjutame. Küsime neid lihtsaid, ent kõige olulisemaid küsimusi. Kuidas sul päriselt läheb? Kas kõik on hästi? Kas kõik on terved? Ütleme, et igatsen, hoolin ja armastan.

Oleme üksteisele olemas täna. Just nüüd, just siin ja just praegu.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (13)