Lauri Räpp: kiri Tartule

Foto. Shutterstock.com

Sellest on 22 päeva, kaks tundi ja neliteist minutit, kui Sind viimati nägin, mu kallis Tartu. Kuidas sul läinud on? Mis on vanamoodi ja mis uut? Mõtisklesin, kui hilisöösel Tallinna poolt tulles Su kukla taga igihaljalt helendavat Luunja kasvuhoonete kuma silmasin.

See pani mind mõtlema. Kui pikka aega on vaja, et kõik need hiilivad muutused linnapildis silma paistaksid. Või inimestes. Paarkümmend päeva pole aja otsatus mõõtkavas mitte miski, ent teinekord muudab üks saatuslik sekund mõnd linna, ka inimeste elusid, kardinaalselt. Seda tuletas mulle meelde maa, mis Sinust kaugel. Ilma selles otsas, kus maa võib terved linnaosad ja inimesed selle sees endasse neelata kõigest mõne hetkega.

Aga eks seal olegi asjad ja inimesed teisiti. Kasvõi ookean, mis nime järgi vaikne, ent mille mühisevad kaldad ei vaiki hetkekski. Selle lõunamaa alumises otsas on jäämäed ja ülemises kõrb. Jah, selline on Tšiili. Vastuoluline, ent seiklustele ahvatlev. Muide, selle pealinnas, Santiagos, on end sisse seadnud üks Sinu tuhandetest lastest. Endine tartlanna Kristi. Ära muretse, tal läheb seal hästi. Kristil on suur suhtlusvõrgustik ja oma ettevõte. Ja ta võttis meid väga soojalt vastu. Tundsime end kui kodus. Aga ta pole Sind unustanud. Eks tea Sa seda isegi, et igal suvel pöördub ta Sinu juurde tagasi.

Eks loe seegi, kas aeg, kasvõi paarkümmend päeva, on veedetud ühiselt või mitte.

Koos olles ei märka me teinekord silmanähtavat, ent peale mõningast äraolemist näeme nähtamatutki.

Just seepärast ongi vahel vaja minna. Teha südamesse ja silmadesse ruumi ning tulla siis tagasi.

Kuulsin, et Sind külastanud inimeste arv kasvas eelmisel aastal jõudsalt. See ei pane mind imestama. On nii külalislahkuse kui ka nimekate külalistega ikka nii, et kui jutud levivad, leitakse tee Su juurde üles isegi siis, kui see pole lihtne ega mugav ja ei kulge otse. Aga mida enam käib külalisi, seda mugavamaks ja paremaks teed ning ühendused muutuvad. Kas pole mitte nii, mu Tartu?

Kuulsin, et su südamesse hiilinud pahandustest on sündinud väikesed muutused linnavalitsuses. Mis ma oskan öelda? Ju oli neid siis vaja. Ja ega Sa polegi rokkansambel, keda mõne “asendamatu” bändiliikme muudatus allakäigu või täieliku stiilivahetuseni võiks viia. Sinu laulud helisevad ikka teisiti kui mujal. Ning kõige lõpuks otsustab kuulajaskond, millises koosseisus linnavõim muusika tegemist jätkab.

Kuid tuule suunda ja ilma me muuta ei saa. Mis sest, et ei saa. Juubelimaraton lumepuuduse tõttu tähistamata ei jäänud. Tartlased ja Tartu sõbrad pidid küll jätma suusad, ent sättisid end ühele mõnusalt juubelihõngulisele jalgsimatkale. Ei ole olemas halba ilma. Loeb vaid see, kummal pool akent sa oled.

Mul on Sulle ka üks ülestunnistus. Eemal olles võrdlesin Sind teistega. Kõrvutasin eeliseid ja puudusi. Isegi iseloomu ja väljanägemist. Ent mitte ainult. Armusin ühte mind ahvatlenud vabameelsesse ja värvikirevasse linna. Jah, Valparaiso võrgutas mu ära. Tema sõstrasilmse hipitüdruku sädelev naeratus joovastas mind. Tantsisime paljajalu asfaldil auravates veeloikudes mööda riuklikult künklikke tänavaid varajaste hommikutundideni.

Sul on aeg minna, ütles ta, kui päike Vaiksest ookeanist kerkis. Minu kodu on siin-, sinu oma sealpool merd, lisas ta nukker naeratus näol. Tal oli õigus. Sina, mu armas Tartu, jääd alati minu koduks. Muutugu linnapilt või vahetugu võim. Olgu, mis oli. On, mis on. Tulgu, mis tuleb.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (10)