Meie kodumaal ei peeta kelneriametit väärikaks ja pigem peavad seda üldjuhul ajutiselt noored inimesed, sageli oma õpingute või muude tegemiste kõrvalt. Kas peaksime juba pea 30 aastat teenindajana tegutsenud inimest pidama meie ühiskonnas erandlikuks ja väljasurevaks reliktiks, on ta hoopiski tõeline elav legend või äkitsi siiski ka meil levima hakkava normaalsuse esindaja?
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja sügisnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.