Olen üksjagu palju kirjutanud haavatavusel (kaitsetusel) põhineva usalduse tähtsusest meeskonnas. Kirjutan sellest tänagi.

Usalduse võib meeskondades jagada kaheks: professionaalne usaldus – töötajad usaldavad üksteist ja juhti tööalaselt (teatakse üksteise tööalaseid tugevusi ning usutakse, et igaüks saab oma tööga hakkama); teiseks haavatavusel (kaitsetusel) põhinev usaldus – töötajad usaldavad üksteist ja juhti inimesena, teades, et üksteisele soovitakse head, mistõttu ei ole vaja olla kaitsepositsioonil (üksteisega võistelda, end kellegi kommentaaride või tegude vastu kaitsta), vaid võib “mõõgad ja kilbid” kõrvale panna.

Kuigi teoorias on nende mõlema usalduse vajalikkust kerge mõista, siis nende loomine meeskonnas ei pruugi alati nii lihtne olla, eriti kui jutt käib haavatavusel põhinevast usaldusest. Tööalase usaldusega on asi lihtne: värbad oma valdkonna tugeva spetsialisti, kelle resümee kinnitab tema teadmisi ning kogemusi, ja võidki enam-vähem tema kui spetsialisti peale kindel olla. Ning kui ta ei saa hakkama, võib saata ta koolitusele või üldse välja vahetada. Seetõttu on professionaalset usaldust ka lihtsam mõõta – kas inimene saab oma tööga hakkama või mitte? Kuidas aga mõõta ja luua usaldust, mis tekitab inimeste vahel emotsionaalse turvatunde? Ning kas seda ikka on päriselt vaja?

Kaido Pajumaa

Kaido Pajumaa on meeskondade ja juhtide koolitaja. Tema peamiseks huviks on, mida töötajad ja juhid saaksid ära teha selleks, et tööl veedetud aeg oleks põnevam, positiivsem ja tulemuslikum. Loe artikleid (50)