Lõppev aasta on olnud erakordselt laetud ühiskondlik-poliitiliste teemade osas, nii Eestis kui maailmas. Ajakirjanduse üks roll on aidata inimestel maailmast paremini aru saada – aga keda ja mida uskuda? Valitseb info üleküllus ning raske on leida südamega teejuhte, kes suudaksid rahulikult ja teisi arvamusi respekteerivalt toimuvat selgitada ja mõtestada. Ajakirja Edasi sisuloomes aga just sellest põhimõttest lähtume. Alljärgnevalt toome lugejani 10 + 2 olulist ühiskondliku sõnumiga teksti, mis on ilmunud Edasis 2019. aasta jooksul ja mis võiks kõnetada kõiki lugejaid sõltumata nende sotsiaalsetest tunnustest. Lugemissoovitus neile, kes soovivad kaasa mõelda ja kellel ei ole ükskõik.
Üleskutse!
Aita luua väljaanne, mis on Eestis puudu. Ajakirjandus ei ole surnud ja nõudlik lugeja on endiselt olemas. Puhas ja rahulik keskkond ei teki aga iseenesest. Kui Sa leiad, et Edasi tüüpi nn aeglast ajakirjandust viljelevat väljaannet on Eestile vaja, siis kõige paremini saad sellele kaasa aidata hakates Edasi tellijaks. Veebis edasi.org/pusitellija ja paberajakiri (4 x aastas) tellimine.ee/edasiorg Ärikliendid saavad kaasa aidata tehes Edasiga reklaamikoostööd.
Tänusõnad
Ajakirja Edasi ilmumisele ja arengule on viimase 3,5 aasta jooksul kaasa aidanud hulk visiooniga ja vastutustundlikke ettevõtteid, ettevõtjaid ja autoreid – tulemuseks on innustava ja hariva sisuga väljaanne, mis teenib kõikide Eesti elanike huve ja millel täna on 40 – 60 tuhat unikaalset kasutajat kuus.
Olgu esimesed ja suurimad koostööpartnerid ning toetajad siinkohal ka ära toodud: LHV, Astri Grupp (Lõunakeskus), Telia, Luminor, Tallink, Eften Capital (Viljar Arakas), NG Investeeringud (Jüri Käo), Ahti Heinla, Lauri Meidla, Raivo Vare, Meelis Kubits. Täname ka koostöötamiskeskust Workland, kelle ruumides Edasi toimetus tööd saab teha. Suur aitäh kõikidele!
Uuele lugejale: mis on edasi? Edasi on innustav ja hariv ajakiri, kvaliteetne ajaviide. Edasi on kodanikualgatus, sõltumatu suurtest meediamajadest ja finantsinvestoritest. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanumajandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Meie ambitsioon on teha Eesti parimat ajakirja. Sellist, mille sisu ja väljanägemine pakuvad naudingut ning tahtmist seda alles hoida. Soovi korral: telli paberajakiri.
***
Kadri Liik: Jumalaema kirik ja lääne demokraatia
Tol pehmel ja päikeselisel aprilliõhtul, kui maailma tele- ja telefoniekraane täitis Pariisis põlev Jumalaema kirik, ütlesid paljud kohkunult, et see mõjub kui sümbol: võrdpilt lääne liberaalse demokraatia hukust. Mind pani see mõte nina krimpsutama. Milline banaalne võrdlus! Maitsetu ja sisutu. Alles järgmisel õhtul, kui leegid olid vaibunud, tuhk maha langenud ning kaotusi hakati kokku lugema, taipasin ma korraga, et banaalne või mitte, see võrdlus on tegelikult üsna täpne. Kõike seda, mis juhtus Jumalaema kirikuga, võib metafoorsel kujul toimumas näha ka lääne demokraatiaga. See aga ei tähenda, et neist kummagi päevad peaksid loetud olema.
Notre Dame’i katus ja torn kukkusid sisse, aga kellatornid jäid püsti, roosaknad terveks, altar alles, ning suurem osa väärtuslikust varast päästeti. Seda tegid inimesed: tuletõrjujad, kes taipasid, et keskenduda tuleb põhjapoolsele kellatornile; politsei ja munitsipaalametnikud, kes moodustaid inimketi, mida mööda kunst ja reliikviad põlevast hoonest välja kanti. Need olid inimesed, kes olid selleks valmistunud: evakuatsiooniplaanid olid olemas, tuletõrjeõppused toimusid kirikus regulaarselt. Samuti olid nad professionaalid, oma ametis niipalju head, et suutsid reageerida ootamatustele ning varasemaid plaane vastavalt olukorrale loominguliselt muuta.
Kes on lääne demokraatia “tuletõrjujad”? Loe edasi
Raivo Vare: nüüd on see ametlik kreedo
Donald Trumpi äsjane esinemine ÜRO Peaassamblee kõnepuldist oli omamoodi märgiline. Seal oli kokkuvõetult esitatud tema kui maailma juhtriigi liidri nägemus kaasaegsest maailmast ja enda poliitilistest prioriteetidest. See pole lihtsalt üks järjekordne valvekõne, vaid iseloomulik kokkuvõte praeguseks juba käivitunud poliitilistest protsessidest nii kõneleja kodumaal kui ka mujal. Loe edasi
Ilmar Raag: kuidas hullud said prohvetiteks
Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes alati täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud on sama.
Igas ühiskonnas on alati keegi, kes kannatab ja keda on alandatud. Sel hetkel haarab inimene kinni ükskõik millisest lootusekiirest. Millestki peab ju kinni haarama, saate aru! Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego. Loe edasi
Rein Veidemann: meie igapäevast enesevalitsemist anna meile tänapäev
Jah, pealkiri on parafraas meieisapalvest. Aga seal, kus palutakse „igapäevast leiba“, on täna sama tähtis enesevalitsemine, mida stoikutest peale seotakse (enese)väärikusega. Kõlbelise elu peamine ülesanne stoikutel seisnebki afektide, nagu hirmu, valu, lõbu, himu taltsutamises, sest igaüks neist kannab oma äärmuses lammutavat toimet. Tarkus ei tähenda veel teadmisi, vaid arukat suhtumist ellu ning selle erinevatesse nähtustesse. Võib-olla on stoikud pärandanud meieni ulatunud maksiimi „püüa mõista, enne kui hukka mõistad“, ehkki me teame ka selle piibellikku päritolu („Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama.“)
Kirjutan sellest kõigest osutamaks, et kujutlus mingist viimaste valimisteni eksisteerinud ühtsest eesti ühiskonnast, mida ähvardab lõhestada rahvusliku konservatismi oma lipukirjaks tõstnud erakonna (EKRE) edu, ei pea paika. Vastasseisukultuuril on sügav sotsiaalne tingitus. Sallivus Eestis saavutatakse mitte ühe, edukama osa Eestist, vaid meie kõigi Eesti ühistel tingimustel. Loe edasi
Tiina Kaukvere: tõde, õigus ja EKRE
Üks kortermaja ei saa ega saa juba aastaid maha müüa oma pööningukorrust. Sinna saaks ehitada väärtusliku korteri. Avara, merevaatega. Esimesed tööd selleks on tehtud, katus vahetatud ja kõrgemaks tõstetud. Ostjagi on olemas. Rahaga saaks putitada ühist eestiaegset maja. Kõik on viimse kui sendini ära plaanitud, aga ei saa ega saa selle tehinguga ühele poole. Kõik elanikud ju võidaks, aga üks on müügi vastu. Mõtteline osa pööningust kuulub võrdselt kõigile, kõik peavad olema nõus. Tema on vastu. Miks? Lihtsalt.
Mis kasu on tõest ja õigusest, kui see inimesi kahte lehte laiali ajab ja ühiskonda lõhestab? Kanalisatsioonitorude vahetamiseks ja fassaadi kinni maksmiseks ei ole vaja raiuda tõde ja õigust, vaid mõistmist ja koostööd. Nagu ütles Vargamäe Krõõt: “Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi.” Loe edasi
Hardo Pajula: haigetest inimestest ei saa tervet ühiskonda
Ivan Lavrentjevi intervjuu konservatiivse mõtleja, majanduseksperdi, Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja ja Estonian Business Schooli õppejõu Hardo Pajulaga. Mida ta arvab Eesti ja maailma käekäigust ja milles näeb ühiskondliku vastasseisu lahendusi. Loe edasi
Katrin Saali Saul: koolikius riigikogus
Kui koolis üks jõmm kiusab teisi sõnadega, et sa oled loll, su vanemad on lihtsad töölised või et sa oled köögitüdruk, siis ilmselt oleme ühel meelel – koolikius on halb, lausa vastik. Tahaks loota, et ei ole palju eestlasi, kes sellist käitumist ühemõtteliselt ei tauniks.
Mis lootust on meil kasvatada noori, kes mitte ainult ei kiusa, vaid julgevad ka oma kõlbeliste seisukohtade eest seista, kui meie riigikogulaste sisemised lapsed näitavad oma eeskujuga, et kiusajat ei pea korrale kutsuma, peaasi et aga tema lähiringis saaks edasi püsida. Kui hea eeskuju on häbelik kõrvale vaatamine või peitu pugemine? Kas kusagil on piir või on nende sisemiste laste moraalse kompassi näidik endale ja teistele kiusaja üha suurenevaid “vägitegusid” põhjendades juba lootusetult ära kulunud?
Nüüd on küsimus, mida teevad teised täiskasvanud ta ümber. Loe edasi
Liia Hänni: kas president tohib olla murelik?
Praegune turbulentne aeg on jällegi tõstatanud päevakorda küsimuse vabariigi presidendi põhiseaduslikust rollist. Kas presidendil on õigus sekkuda päevapoliitikasse ja kui vaba tohib ta olla oma väljaütlemistes? Presidendi Riigikogu istungil kantud pluus kirjaga „Sõna on vaba“ tekitas emotsioone mitte ainult riigipea riietusstiili suhtes, vaid ka kriitilise arutelu riigipea tegutsemis- ja sõnavabaduse piiridest.
Teema on põhjalikumalt ette võtnud ajakirjanik Mikk Salu oma 23. augustil ilmunud „Eesti Ekspressi“ loos „Kersti Kaljulaid rikub Eesti põhiseaduse mõtet – president ei ole peaministri ülemus“. Oma järelduse paikapidavuse tõenduseks viitab autor põhiseaduse tegemise aega, kus laoti Eesti kui parlamentaarse riigi vundament.
Põhiseaduse Assamblee liikmena oli mul võimalus selles töös otseselt osaleda. Põhiseaduse sätte ja mõtte seose ning kooskõla analüüs ei ole sugugi triviaalne ülesanne. See nõuab mitte ainult põhiseaduse üksikute paragrahvide tundmist, vaid ka riigielu mõistmist ja mõtestamist kogu selle keerukuses. Või siis vähemalt soovi seda teha. Loe edasi
Ott Lumi: kas repolitiseeruda või depolitiseeruda – selles on küsimus
Rääkides Eesti poliitikast, peab möönma, et ega praegune situatsioon ju tavapärane ei ole. Rahvalik käsitlus põhjendamaks, kuidas me sellisesse olukord jõudsime, kõlaks umbes niimoodi: Reformierakond läks oma presidendikandidaadi valimisel tülli, seejärel läksid Tsahkna ja Ossinovski suitsu tegema ning sündis uus koalitsioon. Inerts Reformierakonna vastu oli pärast eelmisi valimisi piisavalt suur ja tahe moodustada ilma nendeta valitsus seega reaalselt olemas. Jüri Ratas soovis jätkata peaministrina. Häda oli selles, et valitsust ilma EKRE-ta ei saanud teha. Ja siin me nüüd siis oleme – möödanik on Kuusik, Kingo, Järvik ja oleviku Eesti maine. Näeme iga päev, kuidas konservatiivne ja liberaalne avangard tulistavad teineteist sotsiaalmeedias. Näeme poliitilises kommunikatsioonis üha rohkem otseütlemist ja see trend aina kasvab. Üha enam seisab inimeste ees sundvalik: repolitiseeruda või depolitiseeruda.
Kui nüüd lõpuks küsime, siis kas on šansse, et olukord Eesti poliitikas n-ö normaliseeruks? Üldiselt on mainstream-erakonnad populistlike erakondade puhul kasutanud nelja strateegiat. Loe edasi
Eia Uus: hoida elavaid
Homme oleks 35-aastaseks saanud mu hea sõber, aga kaks suve tagasi võttis ta endalt elu. Toona olin pahane enda ja kõigi heatahtlike inimeste peale, kes internetis ja mujal teda hea sõnaga meenutasid. Sisistasin mitu korda läbi pisarate: “Aga kus me siis olime, kui tal meid vaja oli? Mis kasu sellest on, et me nüüd teeksime ükskõik mida, et teda aidata ja elus hoida? Nüüd küsime igaüks endalt lõputult: mida ma veel oleksin saanud teha? Miks ma tol päeval ta juurde ei läinud? Miks kõik nüüd raha annetavad (mina ka), et ta raamat välja anda või matuseid korraldada, miks toetust ei olnud siis, kui tal seda vaja oli?” Ja kui palju veel on meie ümber inimesi, kelle mure suurust ja jaksu piire me ei aima – ning keda me saaksime aidata? Loe edasi
***
Avalik kiri. Pääministrile, kiä om ütelnü, et om kõiki inemiisi pääministri
Ma kiroda sullõ edimäst kõrda. Olõ harilik Kagu-Eesti inemine, kelle kotsilõ Tal’na poliitigu arvasõ, et näil om kõik halvastõ. Tuu ei olõ nii. Mul om piaaigu kõik häste. Mul omma latsõ uma elo pääl ja saava häste toimõ. Om viis latsõlast, kiä kasussõ häste. Mu tervüs om õkva nii hää, et saa poolõ kotussõga tüül kävvü. Teeni parasjago rahha, et saa osta raamatit, kävvü tiatrih, kinoh ja kontsõrdil. Mul om piaaigu kõik häste. Ainumanõ halv asi om mu valitsus. Ja kõgõ halvõmb om pääministri, kiä lask tuul jälehüsel sündüdä.
Hää Jüri, kohe sa olõt jäänü? Kas sukka om tettü säänesama riigipüürdmine nigu 1991. aastal Moskvah, ku Gorba oll’ kodoaresti pantu? Kuimuudu saat sa olla vakka ja lasõt säändsil miihil rüüki üle terve riigi? Loe edasi
Vello Nelikendkaks: “Joppenpuhh! Mida ma küll teen?”
„Joppenpuhh! Mida ma küll teen?“ pomises Raivo E. Tamm omaette.
„Mis on Raivo?“ küsis naine unesegaselt ja tõusis ta kõrval voodis istukile. „Kas nägid jälle Maret unes?“ – „Ei, mul homme tööl see kuradima umbusaldushääletus Helmede tekitatud jamade pärast.“ – „Mis siis sellega on?“
„Mis on, mis on… sellega on nii, et ma tean, et oleks õige umbusaldada, aga see läheks partei ja koalitsiooni seisukohtadega vastuollu…” Loe edasi
