Ilmar Raag: kuidas hullud said prohvetiteks

Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.

Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes alati täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud on sama.

Proloog

Miks edu on nii muutlik? Üliõpilasena USA-s tabasin end esimest korda naiivselt küsimas: miks ABC oli pikka aega juhtiv telekanal, aga kaotas selle positsiooni NBC-le, kes samuti ei suutnud vaataja tippsoosingut igavesti hoida? Miks 90-ndatel aastatel võitis filmifirma Miramax loendamatul hulgal Oscareid ja seejärel tabasid teda järgmisel kümnendil läbikukkumised, ehkki inimesed firmas olid tihti samad? Ja miks ma räägin Ameerikast? Miks Eestis sai 2001. aastal telereitingute liidriks TV3, kes veidi hiljem kaotas oma liidrikoha Kanal 2-le, kes kaotas selle omakorda ETV-le? Ega te ju ei arva, et nii see jääbki. Miks mõni riik tõuseb, et siis jälle langeda? Kui terved tsivilisatsioonid kord paisuvad ja siis tõmbuvad kokku, kas Eesti saab jääda igavese eduloo näiteks?

I vaatus: Elu hammasrattad ja suured isiksused

Esimest korda puutusin ma nendega kokku televisioonis. Oli millenniumi algus ja ETV oli suurtes võlgades. Koondamine oli paratamatu. Minu õnnetuseks olin just äsja nõustunud olema paratamatuse tööriistaks ehk ülemuseks. Tol hetkel olime välja mõelnud justnagu väga ausa süsteemi töö organiseerimiseks, kus kõrged ülemused ei otsustanud, millistele inimestele antakse tööd, vaid iga saate meeskond leidis ise, kellega soovitakse koostööd teha. On ju loogiline, et eelkõige võetakse meeskonda neid, kelle andesse usutakse ja kellega inimsuhete tasandil saadakse hakkama. Nii vähemalt toimis saadete tootmine erasektoris ja see oli lihtne: kui on tellimus, siis on tööd, ja kui tellimust ei ole, siis tööd ei ole. Selle detsentraliseeritud sotsiaalse darvinismi osaks olid aga inimesed, keda ükski meeskond ei tahtnud, kuid kes endiste aegade pärandina olid koosseisulised töötajad. Kõige tüüpilisemalt olid sellisteks inimesteks teenekad teletöötajad, kes ei märganud aegade muutumist. Nad kritiseerisid kõiki teisi ja üldiselt olid endast väga heal arvamusel. Seda suurem oli šokk.

Nagu öeldud, pidin õnnetuseks tihti just mina koondamisteate kätte viima. Vist mitte keegi neist ei uskunud oma kolleegide hinnangut. Paremal juhul usuti, et nende saated võeti eetrist maha väga subjektiivsetel põhjustel, mis oli muidugi ülemuste ebaprofessionaalsuse tunnuseks. Möönan, selles võis alati olla oma pooltõde. Olulisem oli aga veendumus, et nende vastu oli käivitatud alati isiklik intriig.

Inimvaimul oli lihtsam uskuda ülemuste vaenulikku konspiratsiooni kui kolleegide kriitilist hinnangut. Olgu nii.

Televisioon ei olnud aga sugugi erandlik asutus, kus egokatused sõitsid. Niipea kui noor inimene astus filmimaailma, sai ta teada, et selles maailmas elavad legendaarsed kaebekirjade kirjutajad. Tegemist oli pea alati tundlike natuuridega, kes kunagi olid teinud ühe või isegi mitu päris head filmi, aga seejärel … ei osanud nad enam oma kolleegidele ideid seletada, nad läksid närvi, kui ei saanud oma tahtmist, nende filme võeti järjest halvemini vastu ja seda enam süvenes kõrvaltee alternatiivsesse maailma, kus geeniust ei tunnustata. Siis saabus paratamatult hetk, kus nende uutele projektidele enam raha ei antud, sest võrreldes nende konkurentide-kolleegidega olid nende kirjutatud projektid laialivalguvad ja… mõistukõnelased. Jah, ütleme niimoodi. Kui nad ka said väikese raha ja alustasid projekte, siis ei suutnud neid lõpetada, sest vähe oli neid, kes soostusid koostööd tegema. Järgmises faasis algas kaebekirjade kirjutamine kõrgemale poole, sest need filmitegijad olid veendunud administratiivses ebaõigluses. Kirju saadeti mitmeti. Õige tihti nii, et mõni neist oli adresseeritud igaks juhuks ka kultuuriministrile.

Kas sellega pettumuste maailm lõpeb? Muidugi mitte. Ühes ministeeriumis meenutati hiljuti pööraseid ja ülbeid 90-ndaid aastaid järgmise seigaga: “Aeg-ajalt ilmusid kusagilt välismaa koolituselt välja inimesed, kelle kõik olid juba ära unustanud. Natuke hiljem sai selgeks, et nad olid ju täiesti lollid, mis oli ka esialgne põhjus, et neid koolitusele jalust ära saata. Nüüd aga ei jäänud töörahu huvides muud üle kui nad kuhugi mujale ära edutada.” Varem või hiljem puksis süsteem need inimesed siiski uksest välja. Lahkujale jäi kibe maitse suhu.

Ma suhtlesin päris mitme sellise inimesega ja tean, et nad kannatasid ja kannatavad praegugi. Ja jumala eest, kaugeltki mitte kõigil ei arenenud välja soov igal võimalusel kedagi teist süüdistada. Urmas Ott oli näiteks üks taoline erakordne nähtus, sest ka tema jõudis olukorrani, kus tema saadete reitingud jäid paremal juhul esimese kümne lõppu, aga raha, mida ta soovis, võistles endiselt esimese või teise koha pärast Eesti teleturul. Urmas Ott oli lihtsalt kurb vastandina näiteks Savisaarele, kes pikka aega ei lasknud tuulde ühtegi võimalust, et taaskord rääkida minevikku jäänud intriigidest tema vastu.

Selle koha peal võib esimese vaatuse kardinad sulgeda. Vaatajate üllatuseks on aga samad kangelased laval veel ka teises vaatuses. Seekord prohvetite rollis.

II vaatus: Tagasitulek

Kõigepealt märkasin neid kommentaariumites ja seejärel sotsiaalmeedias. Internet andis neile inimestele uue hingamise. Me oleme kõik neid kohanud. Nad on internetiisiksused, kes postitavad ja kommenteerivad palju. Jällegi, on aus kohe lisada, et neid kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa. Ühele poole jäävad Olav Osolin, Mart Juur ja Toomas Mattson, kellele päriselu on lihtsalt kitsaks jäänud, aga nemad ei ole ka prohvetid, sest nemad ei ole kibestunud. Mina räägin siinkohal sellest teisest grupist, mida ühendab päriselust kaasa saadud pettumus.

Kui internet midagi pakub, siis on selleks kerge vaevaga teenitav tagasiside. Täpselt see, mis käivitab inimesi, kelle eelmine amet oli pidevalt seotud tunnustusega. See on omane ka paljudele poliitikutele, kelle kütteks on soojad tänusõnad inimestelt, kelle meelest poliitik ajab õiget asja. Tehnoloogia on tõepoolest imeline, sest ta loob illusiooni, nagu sa räägiksid kogu ühiskonnaga, ehkki tegelikult ei pruugi su postitusi lugeda rohkem kui paarsada inimest.

Samas valitseb seal küberruumis vabadus. Kõikidesse vanadesse parteidesse satub aeg-ajalt fanaatilisi aktiviste, kes mõnda aega laamendavad, ja siis leiavad erakonna niiditõmbajad, et asi läheb piinlikuks. Päriselu organisatsioonides – ajalehetoimetustes, televisioonis, ministeeriumites, äriühingutes – olid lõpuks ikkagi mingid ülemused, kes pidid toimima terve mõistuse väravavalvuritena, aga internetis ei paistnud neid esimese hooga kusagil. Hulla kuidas tahad. Lisaks soodustab internet radikaliseerumist, sest tähelepanu on kui narkootikum, mis vajab järjest kangemat kraami, et olla endiselt mõjuv.

Lõpuks on oluline meie kibestunud suurhingede sisuline uus hingamine.

Kõige tüüpilisemalt võetakse endale avaliku südametunnistuse ihaldusväärne ja alati rahulolematu roll.

Kuna senine kibestumus on jäänud kitsaks, kantakse hingevalu edasi kogu ühiskonna peale. Neid suurhingi võib peamiselt ära tunda selle järgi, et lõviosa nende postitustest on tehtud hukkuvale Titanicule astunud prohveti rollist. Maailm on allakäigul. Euroopa on hukas ja muidugi ka Eesti, kus rahvus on ohus, nii nagu me metsad. Inimlikkust on liiga vähe, võimutseb valetamine, vassimine, bürokraatia ja kõik teised tuhat painet. Kuna neil prohvetitel ei ole ka midagi kaotada, siis paljastavad nad järjepanu kõike ja kõiki. Eelkõige siiski neid, kelle käes on parajasti võim.

Ma tegin vea, et vaatasin neist prohvetitest mööda. Nende kires oli lõpuks ikkagi midagi kaasatõmbavat, isegi siis kui faktide pool jäi nõrgaks. Maailma aga viib edasi justnimelt kirg ja tahe, mis ei jaotu sugugi vaid ühele poole poliitilist rindejoont. Kui kuulata Ahto Lobjakase või Martin Helme kõnet, siis ühel hetkel hakkad paratamatult kahtlustama, et domineerivaks tungiks on oma tahte kehtestamise vajadus. Te andke vaid põhjus.

III vaatus: Saatuslik kohtumine igavesti kannatajatega

Igas ühiskonnas on alati keegi, kes kannatab ja keda on alandatud. Üks võimalus ajalugu lugeda on järjestada õnnetute ja vaevatute ülestõuse. Marksistlik ajalookäsitlus pakkus välja teekonna, kus ühiskond liikus läbi revolutsioonide järjest kõrgematele tasemetele, mille lõpuks pidi jõutama kommunismi, kus õnnetuid enam ei ole. Tänaseks on vähemalt Lääne eneseteadvus jõudnud resigneerunud teadmiseni, et “Jumal on surnud”. Kommunismi ei jõuta, kasvõi ainult seepärast, et rahulolematus ja kannatus on inimkonna kõige püsivamad jooned. Alati jääb mingi osa ühiskonnast muutuste või nende puudumise ohvriks. See tähendab, et teatava perioodilisusega tuleb ikka ja jälle tegeleda protestipurskega, mis laseb auru välja ja asetab osutid tagasi nulli.

Prantsuse ajaloolased rääkisid kerge muigega, et neil on pärast 1789. aasta revolutsiooni iga 20 aasta tagant toimunud mingi sotsiaalne vapustus. Kui see ei ole parajasti olnud revolutsioon, siis on ikka tegemist olnud vähemalt sõja või kultuurilist pööret tähistava kataklüsmiga.

Kõige pikem stabiilsusaeg oli umbes 50 aasta pikkune ja seda kutsuti kohe ilusaks ajastuks – la belle époque.

Praegune näib seal samuti lõppevat üks ajastu, mis algas 1968. aastal. Kollaste vestide protestist ei ole võimalik mööda vaadata ja selle suuremat mõju ei pruugi me praegu veel tajuda.

Eesti viimasest suurest pöördest on nüüd möödas umbes 30 aastat. Iseseisvuse algus oli raske. Me ju mäletame tööpuudust ja vaesust, aga oli lootus. Paradoks on selles, et mida enam läheb edasi aeg, seda vähem saame me loota veel ühele imelisele pöördele paremuse poole. Meil on ju vähemalt kaks trendi, mis lähimatel aastakümnetel pigem suurendavad kui vähendavad pingeid. Esiteks jääb meid vähemaks, aga heaoluriiki tahaks endisel kujul. Teiseks, globaalse suurlinna sära on sarnaselt muu maailmaga ka meil käima tõmmanud ääremaastumise teerulli, aga me ju sooviks, et eesti küla veel elaks. Sarnaselt muu maailmaga on ka meil inimesi, kellel on tunne, et iga nelja aasta tagant lubatakse asju ja siis tulevad valitsused, mis teevad kompromisse. Iga nelja aasta tagant on meile garanteeritud frustratsioon asjatutest lubadustest.

Sel hetkel haarab inimene kinni ükskõik millisest lootusekiirest. Millestki peab ju kinni haarama, saate aru! Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.

Epiloog

Siit edasi on võimalikud erinevad stsenaariumid, kus peamiseks muutujaks on ängistuse väljaelamise intensiivsus. Kõige tõenäolisem sündmuste areng näeb ette, et konservatiivne maailmavaade muutub mõneks ajaks domineerivaks, aga kuna ta ei suuda muuta õnnetute masside olukorda igakülgselt – ääremaastumine jätkub, elanikkonna vähenemine jätkub –, siis rahvusluse tõusu mõju hajub kümmekonna aasta möödudes ja me siseneme järgmisse tsüklisse. Ka järgmine tsükkel ei muuda põhilisi trende, aga see toob kaasa kohaliku identiteedi paradigmade muutuse. Nii nagu see on pidevalt muutunud ka eelneva aastatuhande vältel. Seega õnnetud massid jäävad, aga muudatuste jaoks on siis vaja uusi õnnetuid prohveteid.

Teoreetiliselt on võimalikud ka mustad stsenaariumid, mis käivituksid siis, kui Euroopa tervikuna siseneb mingisse laupkokkupõrkesse. Eesti on alati olnud välistest kriisidest sõltuv.

Lugejale on võib-olla lohutuseks teadmine, et ma ei ole sugugi kindel iseendas. Võib-olla olen ka mina üks neist külahulludest, kes kraaksub katastroofi, mida ei tule. Iseenda õigustuseks on mul öelda ainult seda, et ma ei usu suurt konspiratsiooniteooriat meie vastu. Mina juurdlen pigem küsimuse kallal, kuidas mitte kaotada inimlikkust nende muutuste ajal, mis meid paratamatult ees ootavad.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (25)