Ilmar Raag: kuidas hullud said prohvetiteks

Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.

Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes alati täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud on sama.

Proloog

Miks edu on nii muutlik? Üliõpilasena USA-s tabasin end esimest korda naiivselt küsimas: miks ABC oli pikka aega juhtiv telekanal, aga kaotas selle positsiooni NBC-le, kes samuti ei suutnud vaataja tippsoosingut igavesti hoida? Miks 90-ndatel aastatel võitis filmifirma Miramax loendamatul hulgal Oscareid ja seejärel tabasid teda järgmisel kümnendil läbikukkumised, ehkki inimesed firmas olid tihti samad? Ja miks ma räägin Ameerikast? Miks Eestis sai 2001. aastal telereitingute liidriks TV3, kes veidi hiljem kaotas oma liidrikoha Kanal 2-le, kes kaotas selle omakorda ETV-le? Ega te ju ei arva, et nii see jääbki. Miks mõni riik tõuseb, et siis jälle langeda? Kui terved tsivilisatsioonid kord paisuvad ja siis tõmbuvad kokku, kas Eesti saab jääda igavese eduloo näiteks?

I vaatus: Elu hammasrattad ja suured isiksused

Esimest korda puutusin ma nendega kokku televisioonis. Oli millenniumi algus ja ETV oli suurtes võlgades. Koondamine oli paratamatu. Minu õnnetuseks olin just äsja nõustunud olema paratamatuse tööriistaks ehk ülemuseks. Tol hetkel olime välja mõelnud justnagu väga ausa süsteemi töö organiseerimiseks, kus kõrged ülemused ei otsustanud, millistele inimestele antakse tööd, vaid iga saate meeskond leidis ise, kellega soovitakse koostööd teha. On ju loogiline, et eelkõige võetakse meeskonda neid, kelle andesse usutakse ja kellega inimsuhete tasandil saadakse hakkama. Nii vähemalt toimis saadete tootmine erasektoris ja see oli lihtne: kui on tellimus, siis on tööd, ja kui tellimust ei ole, siis tööd ei ole. Selle detsentraliseeritud sotsiaalse darvinismi osaks olid aga inimesed, keda ükski meeskond ei tahtnud, kuid kes endiste aegade pärandina olid koosseisulised töötajad. Kõige tüüpilisemalt olid sellisteks inimesteks teenekad teletöötajad, kes ei märganud aegade muutumist. Nad kritiseerisid kõiki teisi ja üldiselt olid endast väga heal arvamusel. Seda suurem oli šokk.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (29)