Eia Uus: hoida elavaid

Kuristik rukkis. I Foto: erakogu

Homme oleks 35-aastaseks saanud mu hea sõber, aga kaks suve tagasi võttis ta endalt elu.

Toona olin pahane enda ja kõigi heatahtlike inimeste peale, kes internetis ja mujal teda hea sõnaga meenutasid. “Kedagi teist temasugust pole. Ta oli liiga hea selle maailma jaoks. Ma ei unusta iialgi tema headust.”

Sisistasin mitu korda läbi pisarate: “Aga kus me siis olime, kui tal meid vaja oli? Mis kasu sellest on, et me nüüd teeksime ükskõik mida, et teda aidata ja elus hoida? Nüüd küsime igaüks endalt lõputult: mida ma veel oleksin saanud teha? Miks ma tol päeval ta juurde ei läinud? Miks kõik nüüd raha annetavad (mina ka), et ta raamat välja anda või matuseid korraldada, miks toetust ei olnud siis, kui tal seda vaja oli?” Ja kui palju veel on meie ümber inimesi, kelle mure suurust ja jaksu piire me ei aima – ning keda me saaksime aidata?

Sulgusin pärast tema lahkumist endasse ja koju, sest kui keegi tänaval või tööl kaastunnet avaldas, ütles iga teine: “Minu lähedane võttis ka endalt elu. Ma tean, mida sa tunned.” See häiris mind toona. See tundus kõige valem asi, mida öelda. Nagu peaks leevendama kalli kaotust sellega, et “aga mina tean ka kedagi! See pole nii eriline!” Alles nüüd saan aru, miks seda öeldi. Miks ma ise ka seda ütlen, kuigi tean, kui valesti see siis mõjus. Sest see on teistmoodi lein. See süütunne igavesti, et oleksin saanud teha midagi rohkemat.

Lõpuks veenis elukaaslane mind loodusesse kontserdile minema – sa ei pea seal kellegagi rääkima, lihtsalt saa osa suvest ja päikesest; sõber poleks tahtnud, et sa tema pärast kannatad. Välja oli reklaamitud itaalia estraad, aga millegipärast tuli ühel hetkel esitamisele Nukitsamehe valulaul. Veel enne, kui mina sain aru, mis looga tegu, vaatas kaasa mureliku naeratusega mu poole ja võttis mu käe tugevasti pihku.

“Tule, tuul, ja puhu ära meie lapse valu. Tule, vihm, ja uhu ära meie lapse valu. /—/ Tule, päike, paista ära meie lapse valu. Tule, öö, ja võta ära meie lapse valu. /—/ Tuleb aeg ja läheb ära lapse valu, aga aeg ei võta ära ema hingevalu.”

Terve laulu tundus, et mu süda läheb valust lõhki. Nutsin sellepärast, et Margus pidi taluma NII suurt valu, millega edasi elada pole võimalik. Nutsin, et tuul ja vihm ja päike ja öö minu valu nii palju vähemaks võtaks, et hingata saaks. Nutsin, et Marguse pere hingevalu ei võta ära ükski kogus aega.

Peagi võttis endalt elu üks tuttav mõni aasta vanem mees. Peagi proovis endalt elu võtta ühe sõbra isa, seejärel teise sõbra poeg. Endalt võttis elu Anthony Bourdain ja terve Facebook oli täis tuttavate pajatusi, kuidas Anthony Bourdain on nende lemmikinimene ja nii inspireeriv ning maailm ilma temata pole mõeldav. Sinnani polnud ma kunagi kuulnud ühtegi sõpra Anthony Bourdaini mainimas või tema tsitaate jagamas. Endalt võttis elu Kate Spade, ja äkitselt oli kogu välismaa meedia täis lugusid selle “ääretult andeka moelooja pööraselt edukast” karjäärist ja temast kui võrratust inimesest; ka temast polnud ma kuulnud. Aasta oli juba möödas (Kate suri 5. juunil, nagu minu sõber, Anthony 8. juunil – kevad on depressiivsele eriliselt raske aeg, see äkiline kogus päikest ajule ning teiste inimeste lusti, muutusi, üleminekut, õitsemist, helgust), aga jälle olin ma vihane – miks me NÜÜD kirjutame, et tegu oli nii suurepäraste inimestega?!

Mis kasu sellest nüüd on? Kellele me seda nüüd räägime? Neid endid ju pole enam kuulmas.

Peagi võttis endalt elu tuttav suure südamega ja inspireeriv mees. Lähedased olid vaikivas šokis ja kui rääkisid, siis ainult sellest, kuidas nad oleksid pidanud midagi tegema, et seda ennetada. Lasid lõputult peas ringi hetki ja hetki ja hetki ja küsisid endalt, kas kusagil oleks saanud teha midagi teisiti, et päästa elu. Teine sõber süüdistas end, et ei lugenud telefonis kuuldud lausest “me võiksime kokku saada” tegelikku tähendust: “palun saame kokku kohe praegu või ma ei pruugi õhtuni välja vedada, ma anun sind”. Matustel oli jube olla, kui kõik rääkisid sellest, kui tubli kadunu oli. Kuidas ta tegi seda ja seda ja seda ja seda ning tänu temale on mitu põlvkonda eesti lapsi targemad ja haritumad ja ta puudutas nii paljude noorte elusid nii positiivselt. Kas ta teadis seda? Seda, kui hea ja äge ta on ning kui suurepärast tööd teeb? Kas mina ütlesin talle, kui suureks eeskujuks ja toeks ta mulle oli, kuidas ta andis mulle julgust oma unistuste järel joosta? Ega vist.

Ühel hetkel sattus sügavasse musta auku lähedane, kes oli oma meeltesegaduses jõudnud juba mõtteni, et isegi ta väikestel lastel oleks parem, kui teda enam poleks. Ta pere ütles ta ees seisvate valikute kohta: “Ta on ju täiskasvanud inimene, eks ta ise otsustab, ei saa ju tema eest midagi teha,” ja ma tundsin, et ei ole. Depressioonis inimene on haige inimene. Ta mõtted ei ole tema mõtted. Ta ei mäleta, et on kunagi tundnud midagi õnnelaadset, ja on kindel, et ei tunne enam kunagi midagi paremat kui see lämmatav õudus, mis valdab praegu ja rinnal istub. Ta tunneb end ebanormaalsena, nagu ta ei kuuluks siia maailma. Ta siiralt usub, et kõigil oleks ilma temata parem. Ta ei kujuta ette, mis lähedastest saab, kui tema endale käe külge paneb. Või kujutab küll, lihtsalt valesti. Kujutab ette, et kõik jätkub ilma temata sama hästi, võib-olla isegi paremini. Ta ei tea, et talle armsate maailm jääb seisma. Ja mõni ei astugi enam kunagi keerlevale elukarussellile tagasi. Jääbki kõrvale, lohutamatuna.

Viimasel ajal märkan aina rohkem, kui paljud kallid inimesed mu elus ütlevad midagi nagu: “Pärast teise lapse sündi oli mul nii raske aeg, et ma ei olnud kindel, kuidas ma selle üle elan. Olin kogu aeg haige, lapsed olid haiged, raha oli otsas, ma olin nii kurnatud, lihtsalt nutsin iga päev.” Kui neid inimesi toona nägin, ütlesid nad alati “okei on” ja igal kohtumisel pakkusin end mitu korda appi, “kui kunagi ükskõik mida vaja on, lapsi hoida, et saaksid uinaku teha või et süüa tooksin või mida iganes muud”. Neil oli abi sõnumi kaugusel.

Ma ei tea, kas on eestlaslik tunda, et ise me oma elusupi kokku keerasime, ise peame seda helpima ja tuleb head nägu teha, hakkama saada. Kui me ei küsi abi, siis valime ise kannatamise. Su ümber on inimesi, kelle jaoks sa oled olulisem kui sa aimad, kes aitaksid sind, kui teaksid, et vajad abi.

Ära ütle “läheme millalgi kohvile”, ütle: “Ma ei jaksa, palun aita.”

Ja kui pole sõpra, kellest sellises olukorras abi oleks, pöördu professionaali poole. On olemas nii eluliin (655 8088), psühholoogilise kriisiabi telefon (631 4300), kui ka usaldustelefon (126) ja ohvriabi telefon (116 006) ning psühhiaatriakliinikute valvetoad lisaks psühholoogidele ja terapeutidele. Ja abi küsi palju enne, kui viimase murdumispiirini jõuad – siis võib olla liiga hilja.

Täna on ülemaailmne suitsiidiennetuspäev. Igal aastal kaotab Eestis läbi enesetapu elu ligikaudu 200 inimest. Kui 2018. aastal hukkus liikluses 83 inimest ja uppumise tõttu kaotas oma elu 39 inimest, siis samal perioodil suri enesetapu tagajärjel pea kaks korda sama palju inimesi kui nendes kahes kokku, 196 – ja nendest 150 olid mehed.

Hinnanguliselt on iga enesetapu kohta Eestis 25 enesetapukatset ja ühest suitsiidist võib saada sügavalt mõjutatud kuni 60 inimest. Selle tõttu muutub igal aastal suitsiidide tõttu psühholoogiliselt haavatavamaks kuni 12 000 Eesti inimest. Nende inimeste puhul on kasvanud füüsiliste ja psüühiliste haigestumiste risk, sh enesetapurisk.

Ma ei taha kirjutada oma surnud sõbrast, kes oli nii tore inimene. Ma tahan hoida elavaid. Olla nende inimeste jaoks, kes on olemas. Neid kiita ja tõsta, inspireerida ja toetada – ning olla abiks, kui on raske. Aga kui on raske, siis ära mõtle, et see on ainult sinu mure või teine inimene peaks ise aru saama, et sul on raske ja ta peaks midagi tegema – küsi abi! Ja siis võta see vastu.

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik, loovusmentor ja õpetaja. Ta on avaldanud viis romaani, reisikirju, jutte, luuletusi ja viimati raamatu “Kirjad Buenos Airesest”. Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentinas. Loe artikleid (31)