Kui koolis üks jõmm kiusab teisi sõnadega, et sa oled loll, su vanemad on lihtsad töölised või et sa oled köögitüdruk, siis ilmselt oleme ühel meelel – koolikius on halb, lausa vastik. Tahaks loota, et ei ole palju eestlasi, kes sellist käitumist ühemõtteliselt ei tauniks.
Lapselik käitumine
Lapsed on julmad, nad märkavad hästi, kui keegi on teistest kuidagi erinev. Mõnede laste pealtnäha tugeva enesekindluse taha on sageli peidetud sisemine alaväärsus. Et oma väärtust enda (ja teiste) silmis tõsta, hakkab kiusaja teistest millegi poolest erinevat last kiusama. Mõnikord läheb asi lausa füüsiliseks kähmluseks, tavaliselt algab kiusamine aga siiski sõnalisest sildistamisest, halvustamisest ja võib üle minna mõnitamiseks. Sageli pole need väited teise inimese kohta isegi tõesed. Mõnikord on need tõesed (su vanemad on mingis mõttes teistest erinevad), aga inimene ei saa sinna midagi parata (et sul on juuksed punased, su nina on pikk või su nahavärv on massist erinev).
Sellist käitumist kutsutakse vaimseks vägivallaks. Lastel tuleneb see sageli mõtlematusest, empaatia ja moraalse kompassi puudusest. Kiusaja ei saa aru, millised on tema käitumise tagajärjed. Ta ise ei tunne, mida teine inimene tunneb. Kiusajal endal on lõbus: “Oh, kus ma panin talle ikka ära! Sa vaata mind!” Kiusamine on ka see, kui sa ei ütle inimesele midagi näkku, vaid räägid temast tagaselja põhjendamatult halvasti.