Rein Veidemann: meie igapäevast enesevalitsemist anna meile tänapäev

Rein Veidemann I Foto: Estonian World Review

Jah, pealkiri on parafraas meieisapalvest. Aga seal, kus palutakse  „igapäevast leiba“, on täna sama tähtis enesevalitsemine, mida stoikutest peale seotakse (enese)väärikusega. Kõlbelise  elu peamine ülesanne stoikutel seisnebki afektide, nagu hirmu, valu, lõbu, himu taltsutamises, sest igaüks neist kannab oma äärmuses lammutavat toimet. Tarkus ei tähenda veel teadmisi, vaid  arukat suhtumist ellu ning selle erinevatesse nähtustesse. Võib-olla on stoikud pärandanud meieni ulatunud maksiimi „püüa mõista, enne kui hukka mõistad“, ehkki me teame ka selle piibellikku päritolu („Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama.“)

Mõtlen selle peale, jälgides, aga kahjuks ka kaela saades seda tohuvabohu, mis riigikogu valimiste aegu ja eriti sellele järgnenud „kes aias“-poliitmängus on vallandunud. Nii tava- kui ka sotsiaalmeedias, mis teineteisega juba sel määral läbi põimunud, et võimatuks muutub asjaliku arutluse eristamine manamistest või tõekuulutajate või selle kummutajate kompromissitust sõnakaklusest. See on ju teada, et sotsiaalmeedia algoritmid võimendavad konflikte. Aga draamad ja konfliktsus –  kogu vastandumise kultuur, mis iseloomustab eesti avalikkust  – toidab  reklaamist elatuvat trükimeediatki ning veebiplatvorme.

Iroonilisel kombel võib juhtuda nii, et just eesti ajakirjandusõpetuse patriarhi Juhan Peegli sajandal sünniaastal jätame hüvasti  sõltumatu kvaliteetajakirjandusega. Asemele saame silditamised, vahelehüüded, loosungid, tervameelsuste või labasustega pikitud säutsumise.

Ajakirjanduse eneseregulatsiooni mehhanism jookseb kinni, kui tähtsamaks peetakse võidujooksu krõbedamate lausungite ning reljeefsete seisukohavõttude leidmise ja esma-avaldamise õigusele.

Ja kus  mujalt, kui sotsiaalmeediast, mis oma kõlakodade ja mullidega kaldub  esindama pigem suhtluskaost kui korrastatud arutlusringe, võib leida lõputult ainest üha uute ja uute vastanduste genereerimiseks. Nii luuakse omamoodi paralleelilm, mis kuhjumisel ning tegelikkusesse ülekandumisel  võib vallandada tõelised konfliktid.

Ma ei imesta ahhetamisi, nagu oleks Eesti poliitiline elu alles viimasel ajal kaotanud oma kultuursuse, see tähendab, nagu poleks varem olnud  vastastikku ärplemisi, „ärapanemisi“, poliitikute  ja erakondade üle võlli lubadusi, tiib- ja pettemanöövreid valitsuskoalitsioonide moodustamisel, silmakirjalikkust. Lihtsalt, areeenile on astunud uued  poliitikute, aga ka ajakirjanike põlvkonnad, kellel vaevalt on olnud mahti või tahtmist tundma õppida  Eesti varasemat ühiskonna- ja poliitikaelu.

Süütud olime ehk kuni 1990. aasta Ülemnõukogu valimisteni, sest kõigil sinna pürgijatel oli üks eesmärk: Eesti iseseisvuse taastamine. Plakatikampaaniaid tehti ka siis, aga plakatid olid enamasti paberil, mida kleebiti plankudele. Mäletan, et enda valimisplakatil istusin koos oma, toona kaheksa-aastase tütrega, mida kroonis minu nimi ja loosung  „Mõistuse ja südamega!“. Katsu sa täna niisuguse naiivse sõnumiga läbi lüüa. Aga siis tuli 1992, mis tõi endaga kaasa esimese sõjaka valimisloosungi: „Plats puhtaks!“ Ja sellele järgnesid Res Publica „Vali kord!“, Keskerakonda sümboliseeriva Savisaare prillidetagune kuri pilk või parteijuht ise, poksikinnastatud käed rünnaku- või kaitsepoosis.  See oli kampaaniameistritest suhtekorraldus- ning reklaamifirmade invasioon valimisvõitlusse. Nüüdseks on see kõik saanud erakondi rahaliselt kurnavaks normaalsuseks. Aga kokkuleppele seada ülempiir erakondadele valimisteks kulutatavale rahale pole siiani jõutud.

Midagi uut pole ka veelahkmes valimislubaduste ning reaalsete võimaluste vahel. Nii  lubati 1990ndatel ning nullindate algulgi rahvale kokku maad ja ilmad, legendaarseim neist 2006. aastast Reformierakonna lubadus  viia Eesti viieteistkümne aastaga viie rikkaima riigi hulka. Kui 1990. aastatel levis vahetegemine „punaparunite“ ning Toompealt valitsema õigustatud „perepoegade“ vahel, siis uue sajandi alguses kujunes välja silditamismudel „mustad ja valged jõud“. Oleks huvitav lugeda mõnda  uurimust, kui massiivselt demoniseeriti  ajakirjanduses Keskerakonda  noil aegadel ja osalt ikka sellesama, Eestisse jäänud venelaste kogukonna  parteipoliitilise  hõlvamise pärast.

1990ndate algul valitud neoliberalistlik majandusmudel, vallandunud kauboikapitalism ning vastandumistest ja usaldamatusest tiine poliitika-elu  tõi endaga kaasa paranoilisuseni küündivaid vandenõuteooriaid. Ehk oli see üks lisategur, mis viis nn lindiskandaalini, ühe 1995. aasta eesti poliitikaelu kataklüsmini, mille keskmesse sattus Keskerakond. Ent neli aastat hiljem, 13. mail 1999 tulistas toonane peaminister Mart Laar oma maakonnavisiidil Võrumaale Meegomäel Kaitseväe Lahingukoolis pumppüssist Edgar Savisaare pildi pihta, tegu, mille eest oleks saanud võtta kriminaalvastutusele. Juhtum jõudis avalikkuseni kaks aastat hiljem 7. veebruaril 2001. Kaks päeva hiljem võttis Laar toimunu omaks ja vabandas „kõigi ees, keda see juhtum ja selle käsitlemine on isiklikult puudutanud”. 13. veebruaril 2001 saatis Keskerakond välisriikide saatkondadele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele Eestis pressiteate nn pildiskandaali kohta, milles kritiseeris teravalt Eesti ajakirjandust ning kaitseväge. Kodust välja veetud tüli tõstis aga, vastupidi, Mart Laari populaarsust. Mainin seda vahejuhtumit siinkohal osutusega, et 2016. aasta sügisel, valitsuskoalitsiooni vahetumise aegu „kaevati“  samuti Brüsselile, et Eestis leiab aset vasakpööre. Ja äsja saime lugeda, kuidas Europarlamendi liberaalide saadikuterühma, kuhu Eestist kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond, juht Guy Verhofstadt manitseb Eesti peaministrit Jüri Ratast mitte kaasama võimalikku koalitsiooni Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda.

2001. aastal kirjutasin “pildiskandaalist” ajendatuna kolumni “Liivakastivabariik”. Võtan tsiteerida üht lõiku sellest:

“Pärast 1995. aasta lindiskandaali tundus, et seesugused lapsikused jäävadki Eesti noores demokraatias kurioosumeiks, kuid võta näpust – liivakastimängud jätkuvad täie tõsidusega. Ja jälle on osalisteks kahe etableerunuma partei liidrid: üks kõmmutab teise pilti ja teine – nurka aetuna – kaebab sellest välissaatkondadele. Nii talitavad tõesti üksnes põlvpükstest vaevu välja pääsenud poisikesed liivapommisõjas.”

Kui täna kirjutavad minu kirjanikest kolleegid (Viivi Luik, Mihkel Mutt) endiselt eesti poliitikat vaevavast infantiilsusest, siis jääb tõesti üle vaid küsida, mis saab veel siis, kui jõutakse puberteeti.

Oma kanossa tuli läbi käia ka Reformierakonnast, IRL-ist ja Sotsiaaldemokraatide Erakonnast koosneva valitsuse juhil Andrus Ansipil. Tallinnas Tõnismäel asetsenud ametliku nimetusega “Tallinna vabastajate monument“ oli tekitanud juba mõnd aega pingeid vene kogukonna üheks identiteeti toetavaks mälutähistajaks (eriti II Maailmasõjas sõdinud veteranid) olnud “pronkssõduri” ning eesti rahvuslaste vahel. Kahel päeval, 9. mail ja 22. septembril koguneti lillede asetamiseks mälestusmärgi juurde, lauldi venelaste Isamaa-sõja aegseid laule ning lehvitati Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni lippe. Sügisest 2006 – 2007. aasta kevadeni kasvasid pinged “pronkssõduri” ümber. Samal ajal käisid Tallinna volikogus läbirääkimised vene kogukonna esindustega “pronkssõduri” teisaldamiseks Tallinna Kaitseväe kalmistule rahumeelse kokkuleppe alusel ning asjakohaste rituaalidega.

23. aprillil 2007 pöördusid kaksteist Eesti ja Helsingi ülikoolide toonast või endist õppejõudu, siinkirjutaja kaasa arvatud, IRL-i kuuluva kaitseministri Jaak Aaviksoo poole avaliku kirjaga, milles juhiti tähelepanu mälestusmärgi teisaldamisega seotud riskidele ning pakuti koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel. Paraku, Tallinna volikogus antud lubadusele vaatamata, et pronkssõdur teisaldatakse pärast 9. mai kogunemist ja teisaldamisel osalevad ka vene kogukonna esindajad, asuti monumenti teisaldama varjatult 27. aprilli öösel, vastavalt Vabariigi valitsuse otsusele.   Sellele järgnesid massilised rahutused kahel järgmisel ööl Tallinna südalinnas. Hilisem analüüs on kinnitanud, et toona kokkuleppeid murdev ning vägivallaga kulmineerunud aktsioon on jätnud siiani sügava armi vene kogukonna ning eestlaste integratsiooniprotsessi.

Kirjutan sellest kõigest osutamaks, et kujutlus mingist viimaste valimisteni eksisteerinud ühtsest eesti ühiskonnast, mida ähvardab lõhestada rahvusliku konservatismi oma lipukirjaks tõstnud erakonna (EKRE) edu, ei pea paika. Vastasseisukultuuril on sügav sotsiaalne tingitus.

Juba 23. aprillil 2001. aastal avaldasid 26 sotsiaalteadlast avaliku pöördumise vabariigi valitsusele, erakondadele, erasektorile ja kodanikuühendustele, mille põhisõnumiks oli, et Eesti on jõudnud poliitilisse, majanduslikku ja eetilisse kriisi. Rõhutati umbusalduse süvenemist valijate ja valitute vahel, riigi ja moraali kahestumist, kahe kolmandiku eesti laste kasvamist vaesuses, äärealade tekkimist Lõuna-, Ida- ja isegi Kesk-Eestis. Samal aastal Vabariigi presidendiks valitud Arnold Rüütli inauguratsioonikõne kaks keskset märksõna olid Eesti ühiskonna vajumine kreeni ning vajadus sõlmida laiapõhjaline ning erakondade-ülene ühiskondlik lepe neis poliitika valdkondades, mis aitaksid kaasa ühiskonna sidususe tekkele (regionaalpoliitika, haridus, sotsiaalsfäär). Pingutustest hoolimata takerdus seesuguse ühiskondliku leppe sõlmimine just suurte erakondade vastuseisusele. Ligi tosin aastat hiljem, novembris 2012 avaldati „Harta 12“ nimega dokument, millega 17 Eesti ühiskonnategelast ja aktivisti juhtisid tähelepanu kitsaskohtadele Eesti riigi juhtimisel.

Pöördumises nõuti poliitiliste ühenduste tegevuse läbipaistvust, valijate tahet kajastavat valimissüsteemi, parlamendierakondade võimumonopoli takistamist ja rahvaalgatuse sisseviimist. Harta toetuseks korjati ligi 20 tuhat allkirja ning tegemist oli viimase kümnendi ühe suurima kodanikualgatusega. Paraku jooksis seegi ettevõtmine sisuliselt liiva. President Toomas Hendrik Ilvese algatatud nn Jääkeldri protsessi (president kutsus nõupidamise kokku Kadrioru lossi Jääkeldris) võttis üle Eesti Koostöökoguks reformitud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.  Protsessi n-ö. väljunditeks võib pidada siiski Vabaerakonna sündi, mis viimastel valimistel ei ületanud valimiskünnist, aga samuti riigireformi algatamist, mille eestvedajaks on Riigireformi Sihtasutus. On huvitav märkida, et just rahva-algatuse idee on kajastanud referendumite korraldamisena ka EKRE programmis.

Niisiis, lõhed Eesti ühiskonnas pole kuhugi kadunud. Eesti muljetavaldaval edulool on olnud väga kõrge hind. Viimased (nii kohalikud kui ka riigikogu) valimised üksnes kinnitasid seda, et Tallinn koos Harjumaaga läheb eest ära, sealse valijaskonna jaoks nagu ei eksisteerikski Võru-, Viljandi- ja Pärnumaad, Ida-Virumaad. Mitmed Eesti linnad (Narva, Kohtla-Järve, Maardu, Tallinnas Lasnamäe) kalduvad endiselt eestivene kogukondlikku eraldatusse. Võib-olla vajabki Eesti nüüd hingetõmmet ning üht järelaitamistundi. Aga see nõuab kõigilt poliitikas osalejatelt enesekontrolli, mis tähendab reaalse olukorra tunnistamist, asjaolude mõistmist ning võimaluse andmist niisugustele poliitilistele jõududele, kes lähtuvad teadmisest, et on tõepoolest üksainus Eesti selle maa, keele ja kultuuriga.

Ameerika poliitikafilosoof, juudi päritolu Michael Walzer on kirjutanud esseeraamatu „Sallivusest“. Ta rõhutab, et sallimisrežiim toimib pluralistlikus, modernses ja postmodernses ühiskonnas üksnes tingimusel, kui ühitatakse grupierinevuste kaitsmine ning klassierinevuste lammutamine.

„Kui me tahame,“ jätkab Walzer, „et kogukonna ja individuaalsuse vastastikune toetus teeniks ühist huvi, siis peame poliitikas tegutsema nii, et see muutuks mõjusamaks. Kogukonna ja individuaalsuse vastastikune toetus vajab tausta või raame ja seda saab anda üksnes riik. / – – – / Kultuuri ja individuaalsuse tsentrifugaaljõud korrigeerivad teineteist ainult siis, kui korrektsioon on planeeritud. Tähtis on püüelda nende kahe tasakaalustatuse poole. See tähendab, et me ei saa kunagi olla multikulturalismi või individualismi järjekindlad kaitsjad; me ei saa kunagi olla lihtsalt kommunitaarid või liberaalid, modernistid või postmodernistid, vaid peame olema kord üht ja teinekord teist, nii nagu tasakaal nõuab.“ /Michael Walzer. Sallivusest. Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund, 1998, lk. 159).

Sallivus Eestis saavutatakse mitte ühe, edukama osa Eestist, vaid meie kõigi Eesti ühistel tingimustel.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (3)