Raivo Vare: nüüd on see ametlik kreedo

Foto: Breitbart

Donald Trumpi äsjane esinemine ÜRO Peaassamblee kõnepuldist oli omamoodi märgiline. Seal oli kokkuvõetult esitatud tema kui maailma juhtriigi liidri nägemus kaasaegsest maailmast ja enda poliitilistest prioriteetidest. See pole lihtsalt üks järjekordne valvekõne, vaid iseloomulik kokkuvõte praeguseks juba käivitunud poliitilistest protsessidest nii kõneleja kodumaal kui ka mujal.

Alanud on uus aeg. Ja kuigi selles kõnes oli tajutav otsene sõnum kodupublikule seoses lähenevate presidendivalimistega, oli see samal ajal tulevase presidendiaja poliitika põhisuundadest. Arvestades USA kui maailma jätkuvalt juhtiva riigi mõjuga poliitikale laiemalt, on igati mõistlik püüda aru saada, mida meil kõigil on oodata. Kui jätta kõrvale paljusid valdav tunne, et tegu on vaid mööduva nähtusega ja kõik pöördub tagasi vanadele radadele, kui Trump ei osutu tagasivalituks või ta kõrvaldatakse, siis tuleks ikkagi lähtuda eeldusest, et tegu on võib-olla hoopis laiema nähtusega, mis sisuliselt polegi kinni vaid presidendi rohkem või vähem värvikas isikus.

Trumpi kreedo

Tuligi ära. President Trump, nn “vaba maailma” liiderriigi juht, ütles oma ÜRO Peaassamblee aastakoosolekul peetud kõnes (sic!) otse ja lahtise tekstiga: “Tulevik ei kuulu globalistidele. Tulevik kuulub patriootidele. Tulevik kuulub suveräänsetele ja iseseisvatele riikidele, kes kaitsevad oma kodanikke, peavad lugu oma naabritest ja austavad erinevusi, mis muudavad iga maa eriliseks ning ainulaadseks.”

Miks see sündmus siis nii oluline on?

Pole ju esimene kord, kui nii Trump kui ka paljud teised liidrid on oma sõnavõttudes sarjanud “globalismi” ja vastandanud seda enda ja oma riigi huvidele ning kuulutanud vaenlaseks. Julgen arvata, et seekord on Trumpi sõnadel oluliselt suurem kaal ja laiem mõju. Esiteks, juba viis, kuidas ta seda tegi – just ÜRO kui maailma juhtiva organisatsiooni kõrgelt tribüünilt tippkohtumise ajal –, on kõnekas. Teiseks, ja see on vast olulisim asjaolu, on tema kõne tekstis laiemalt tegu selge ja jõuliselt sõnastatud kreedoga, mis apelleerib väga paljudele maailmas ja mis võtab kokku ka viimaste aastate rahvusvahelises poliitikas mitte ainult tema, vaid ka teiste, autokraatlike või uue laine populistlike liidrite poolt soovitu ning tehtu.

Kuna USA on juhtiv riik maailmas ja seni olnud ka just globaalsete protsesside suunajaks ning mõjutajaks, siis selle liidri niivõrd jõuline seisukoha kuulutus muutub paratamatult viraalseks lipukirjaks nendele jõududele, kes soovivad muuta senist maailmakorraldust oma veendumuste ja arusaamade kohaselt. Mis meiesugusele väikesele piiririigile on veelgi olulisem, et mitte öelda ohtlikum, on paraku mõneti julgustavaks signaaliks ka neile jõududele, kelle soov muuta tänast maailma on kantud hoopis geopoliitilistest kaalutlustest.

Aga võtkem siis see programmiline kõne juppideks.

Demokraatia = suveräänsus + identiteet + patriotism + vabadus + enese valitsemine

Ilus vormel, kas pole? Samas sisu mõttes viis Trump rõhuasetuse eelkõige traditsioonilistele väärtustele ning kultuurilisele ja rahvuslikule identiteedile. Ilmselt vastandina viimaste aegade traditsioonilisele rõhuasetusele, mis on keskendunud võrdsuse ja vähemuste kaitsele. Kuigi ka selles osas peatus ta eraldi vajadusel teha jõupingutusi seksuaalvähemuste ja naiste õiguste ning usuvabaduse tagamiseks. Peamiseks sõnumiks oli siiski see, et “vaba maailm peab oma rahvuslikke aluseid hindama. Ta ei tohi püüda neid kaotada ega välja vahetada. Vaadates ringi ja üle kogu selle suure võrratu planeedi, on tõde lihtne näha. Kui te tahate vabadust, olge uhke oma maa üle. Kui te tahate demokraatiat, hoidke oma suveräänsust. Ja kui te tahate rahu, armastage oma riiki”. Seejuures viitas ta otseselt, et Ameerika ongi neist alustest lähtuvalt käivitanud rahvuslikkuse taastamise programmi (“program of national renewal”). Kõlab nagu fundamentaalne ühiskonna ümberkujundamise soov à la omaaegne kuulus Franklin D. Roosevelti “New Deal”…Vägagi ambitsioonikas ülesanne.

Samuti rõhutas Trump, et Ameerika on alati kaitsnud süütut elu (“innocent life”) ning mitte mingitel asjaoludel ei luba rahvusvahelistel toimijatel trampida kodanike vääramatutel õigustel, sealhulgas õigusel enesekaitsele, mida aga ÜRO Relvastuse Kokkulepe ohustab ja mida seetõttu USA mitte kunagi ei ratifitseeri.

Trumpi arvates edeneb igasugune türannia erinevate nimede ja teooriate varjus, kuid lõpuks taandub ikkagi väheste eelisstaatuse kaitsmiseks mõeldud domineerimise teooriani (“the theory of domination – protecting the privileges of the few”). Nende eelistatute hulka võivad ilmselt kuuluda nii traditsiooniliselt nende hulka arvatud ühiskonna “eliidi esindajad kui ka teised ühiskonna grupid.

Juba oma kõne alguses rõhutas Trump, et tegelik lõhe on nende vahel, kes janunevad kontrolli järele, ja nende inimeste ja rahvaste vahel, kes soovivad vaid valitseda iseennast.

Trump taastavat Ameerika rivaalitult parimat (“unrivaled”) sõjalist võimsust, soovides samas, et ka liitlasriigid tasuks oma õiglase osa kaitsekuludest. See on printsipiaalne, arusaadavalt õiglane ja ilmselt pikka aega kehtima jääv seisukoht, millega Lääne kaitsealliansil ja selle kõigil üksikliikmeil tuleb edaspidigi arvestada. Ta nentis ka, et Ameerika kui kaugelt kõige võimsam riik loodetavasti ei pea kunagi kasutama oma jõudu, kuid ta teab, et peab jätkuvalt olema tugev nii majanduslikus mõttes, (sõjaliselt) võimsuselt kui ka vaimult (“in wealth, might, and spirit”) maailmas, kus teised püüavad saavutada üleolekut.

Seega ühelt poolt ollakse jätkuvalt vabaduse kaitsel türannia vastu, kuid seda eelkõige sisemiselt, oma ühiskonnas. Kui vaja, kasutataks oma võimsust ka maailmas, kuid mitte tingimata, lootuses et seda siiski ei peaks tegema.

Viimane ongi see vihje, mida nii mõnigi geopoliitilise domineerimise ambitsiooniga riik võib tõlgendada kui senisest üldisest üleilmse regulaatori rollist lahtiütlemist USA poolt oma kitsama huvidesfääri kasuks. See aga on puhas geopoliitiline kontekst, milles väikeriikide roll kipub, sõltumata nende tahtest, olema objektiks, mitte subjektiks. Otseselt taolise vihjena võib käsitleda ka Trumpi sõnu seoses Hongkongis toimuvaga, kus ta rõhutas, et Hiina enda valik, kuidas olukorraga toime tulla, näitabki tema rolli tulevases maailmas ning Ameerika ei otsi konflikti ühegi teise riigiga ja ta ootavat president Xi-lt, et ta on “suur liider

Kuus fookuses olevat võitlustandrit

  1. Oodatult oli üheks esimeseks fookusteemaks Trumpi esinemisel rahvusvahelise kaubanduse temaatika, mis on globaliseerumise üks kõige nähtavamaid taganttõukajaid ja tulemusi.

Sealhulgas kaubandussõda Hiinaga. Trump teatas alustuseks, et tal on plaanis ümber kirjutada (“rewrite”) rahvusvahelise kaubanduse reeglid eesmärgiga saavutada tasakaalustatud kaubanduskorraldus, mis oleks aus ja vastastikune (“fair and reciprocal”) ning lõpetaks majandusliku ebaõigluse. Ta rõhutas, et seni on rahvusvahelise kaubanduse süsteemi ekspluateerinud riigid, kes on tegutsenud halvas usus. Tulemusena arenenud riigid eksportisid ära oma töökohad ja hävitasid oma keskklassi.

Hiina ühinemisel WTO-ga ütlesid nõndanimetatud eksperdid Trumpi sõnul, et see sunnib riiki liberaliseerima oma majandust. Selle teooria testimine näitas, et see on täielikult vale (“has been proven completely wrong”), sest Hiina võttis kasutusele majandusmudeli, mis sõltub turutõketest, subsiidiumitest, dumping‘ust, intellektuaalse omandi vargusest ning sunniviisilisest tehnoloogia ülekandest. Trumpi sõnul on WTO-d vaja drastiliselt muuta, sest suuruselt teine majandus maailmas ei peaks saama kutsuda end arenevaks majanduseks eesmärgiga ekspluateerida ebaõiglaselt praegust süsteemi.

Rääkides tariifide sõjast arvas Trump, et globalism on avaldanud lausa religioosset tõmmet (“religious pull”) möödaniku liidritele, kuid Ameerika seisukohast on need päevad nüüd möödas.

2. Teise fookusteemana tõi Trump välja Iraani, süüdistades teda sõdades Süürias ja Jeemenis ning terrorismi toetamises.

Ta selgitas, et viis USA tuumaleppest välja eesmärgiga takistada Iraanil jõuda tuumarelvade loomiseni. Pealegi ei katvat see leping ei ballistiliste rakettide arendamise programmi ega ka olulisemates tuumakeskustes tegelikult toimuvat. Iraan aga olevat eskaleerinud provotseerimata vägivaldset agressiooni, vabastamaks end sanktsioonidest seoses selle lepinguga. Samuti süüdistas ta Iraani rünnakute korraldamises Saudi Araabia naftataristule ning vihjena eelkõige eurooplastele soovitas mitte ühelgi valitsusel subsideerida Iraani režiimi “verejanu (“bloodlust”). Igal juhul sanktsioonid jätkuvad ja isegi karmistuvad niikaua, kuni Iraan ei muuda oma käitumist. Trumpi sõnul on maailm kuulanud Iraani liidrite süüdistavaid avaldusi kõigi teiste suhtes juba 40 aastat probleemides, mille see riik ise on tegelikult loonud, viidates otsesõnu ka Iraani “surm-Ameerikale-stiilis religioossetele skandeerimistele ja agressiivsele antisemitismile. Iraani liidritel oleks tema arvates aeg lõpetada teiste riikide ähvardamine ja alustada oma riigi ehitamist ning oma rahva väärtustamist.

3. Kolmanda fookusteemana puudutas Trump kõnes Põhja-Koread, väites, et ütles Kim Jong Un-ile otse, et sel riigil nagu Iraanilgi on suur kasutamata potentsiaal, kuid ta peaks selleks denukleariseerima oma riigi.

Ameerika eesmärk on “harmoonia, mitte “lõputu sõda. Seegi veel üks julgustav vihje geopoliitilistele rivaalidele.

4. Neljanda fookusteemana peatus Trump põhjalikumalt võitlusel ebaseadusliku immigratsiooniga, mis on ebaturvaline ja jätkusuutmatu kõigi seotud osapoolte jaoks.

See tõmbab tühjaks ja raiskab inimkapitali lähteriikide jaoks ning koormab üle sihtriigid immigrantidega, keda kuritarvitavad “julmad koiotid. Näiteks iga kolmas põhja liikuv naisimmigrant langeb seksuaalse rünnaku alla. Radikaalsed aktivistid ja valitsusvälised organisatsioonid propageerivat inimkaubandust rahvuslike piiride kaotamiseks. Sotsiaalset õigluset jutlustavate, avatud piiride eest võitlevate aktivistide motiivid pole õiglased, vaid “julmad ja saatanlikud (“cruel and evil”). (Pangem tähele, millist religioosse värvinguga sõnavara ta seejuures kasutab…) Nad halvustavat tegelikult inimõigusi ja inimväärikust. Iga riik omab seejuures õigust kaitsta oma piire. Ühtlasi tänas Trump Mehhikot, kes näitas suurt respekti Ameerika suhtes, osutades abi lõunapiiril oleva migrandikriisi lahendamisel. Trump rõhutas, kuni tema on president, ei lasta migrante vabalt Ühendriikidesse. Aga, nagu praegu kõik märgid näitavad, jääb ta presidendiks edasi ka peale eelseisvaid valimisi. Elik siis selline poliitika saab jätkuma 2024. aastani. See on kaheldamatult huvitav praegu Euroopa Liidu poolt rakendatava immigratsioonipoliitika muutmise foonil…

5. Viiendaks fookusteemaks jääb Trumpile ilmselt Kuuba “käpiknukust” Venezuela.

Seejuures nimetas ta sotsialismi rahvaste nurjajaks ja ühiskondade hävitajaks (“wrecker of nations and destroyer of societies”). Sotsialism pole seotud õiglusega, vaid hoopis võimuihaga. Ameerikast ei saavat kunagi sotsialistlikku riiki. Trump halvustas totalitaarseid ideoloogiaid, mis kombineeritult modernsete tehnoloogiatega võivad viia uute domineerimise vormideni.

6. Siit viis ta jutu veel ühele fookusele. Nimelt rõhutas ta, et vabadus ja demokraatia peavad olema kaitstud nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest.

Isegi vabad rahvad on täna silmitsi alarmeerivate uute väljakutsetega vabadusele. Trumpi arvates tsenseerib piiratud arv sotsiaalmeedia suurkompaniisid demokraatiat ning seda koos alalise poliitilise klassiga, kes on avalikult halvustanud ja eiranud inimeste tahet, ehk “anonüümne” (“faceless”) bürokraatia opereerib salajas ning ohustab demokraatiat. Meedia ja akadeemilised institutsioonid on haaratud kõigest jõust toimuvatesse rünnakutesse riikide ja rahvaste ajaloole ja traditsioonidele. Vaba ühiskond aga ei saa endale lubada, et sotsiaalmeedia-gigandid vaigistavad inimeste häält.

Kõne lõpus kutsus Trump üles kõiki liidreid tegema oma rahvaid suuremaks, pidama kalliks oma kultuuri, austama oma ajalugu, hindama oma kodanikke ning austama oma inimeste väärikust. See tooks tema arvates kaasa suurema harmoonia rahvaste vahel kui eales varem. Seega rõhutas meilgi tuntud “positiivset” patriotismi kui tulevikumudelit nii sise- kui ka välispoliitilises kontekstis.

Trumpiliku poliitika kreedo?

Niisiis, võtkem kokku selles lühikeses kõnes reljeefselt välja toodud poliitiline kreedo, mis kõlas seekord kõrgelt maailmafoorumi tribüünilt ning mis saab ilmselt olema tahes-tahtmata ka raamistikuks maailma poliitikale veel vähemalt üheks viisaastakuks ja mõjutab seda kauemgi.

  1. Demokraatia on suurim väärtus, seejuures rõhuasetusega vabadusel, suveräänsusel, rahvuslikul identiteedil ja positiivsel patriotismil, mis kaitseb vähemusi, kuid mitte enamuse arvelt, vaid kodanike enesekaitse-õigust tagades. Sellisena vastandub ta senisele globaliseerumisega kaasnenule.
  2. Privilegeeritusele pretendeerivate vähemuste, eelkõige vana eliidi, nagu ka rahvaste üle domineerimist taotlevate jõudude vastu tuleb jõuliselt astuda. Globalism on out. Selle religioosne tõmme vanadele liidritele ei tohiks apelleerida uutele liidritele ei demokraatlikus ega ka muus maailmas.
  3. Ameerika püüab arendada oma sõjalist domineerimist, kuid ka teistel liitlastel tuleb igal juhul kanda oma õiglast osa kaitsekuludest.
  4. Kuigi USA peab jätkuvalt olema tugevaim nii majanduslikult, sõjaliselt võimsuselt kui ka vaimult, siis toorest jõudu püütakse rakendada nii vähe kui võimalik. Samas ei kohkuta vajadusel ka selle kasutamise eest. Kuid fookus on eelkõige sisemisel vabaduse kaitsmisel türannia eest ning enese kehtestamisel oma kitsamas huvide sfääris.
  5. Hiinaga peetav kaubandussõda on üks osa suuremast USA püstitatud ülesandest senise rahvusvahelise kaubandusrežiimi muutmiseks. Selleks muudetakse ka WTO-d. See kõik tähendab, et senine mitmepoolsete lepingute süsteemile tuginev rahvusvaheline vabakaubanduse korraldus asendub bilateraalsete lepingute ja regionaalsete koostöövormidega, mis soosib tugevamaid ning survestab väiksemaid ning nõrgemaid. Selle eesmärgiks on ka tootmis- ja tarneahelate globaliseerumisest tulenenud töökohtade kaotamise ja keskklassi erosiooni protsessi peatamine arenenud riikides ning eelkõige Hiina, aga ka teiste Aasia riikide poolse senise süsteemi kuritarvitamise lõpetamine.
  6. Iraan ja Põhja-Korea jäävad veel pikaks ajaks “halbadeks poisteks”, kelle tuuma- ja raketiambitsioone tuleb ohjeldada. Eurooplased kaasa arvatud. Aga kui vaja, siis astub USA ka ühepoolseid samme.
  7. Venezuela ja Kuuba jäävad ka edaspidi Ameerika tagahoovis olevateks nemesis‘teks, kelle ideoloogiline orientatsioon kurjuse kehastuseks olevale sotsialismile pole Ühendriikidele vastuvõetav. Seega nende survestamine ilmselt jätkub.
  8. Ebaseadusliku immigratsiooni peatamine on üks olulisemaid ülesandeid ka edaspidi. Seejuures käsitletakse vastastena immigratsiooni korraldamisega seotud radikaalseid aktiviste ja valitsusväliseid ühendusi.
  9. Uueks tõusvaks teemaks on saamas võitlus totalitaarsuse tugevnemisega seoses uute tehnoloogiliste võimalustega ühiskonna kontrollimiseks, selle üle domineerimiseks ja inimeste meelsuse kujundamiseks. Viimases osas on vastaste hulgas nii suunavad ja tsenseerivad sotsiaalmeedia suurkompaniid kui ka meedia ning “ vana” eliit. Lisaks veel anonüümne salajaselt toimetav bürokraatide klass.
  10. Omaette probleemina nähakse meedia ja akadeemiliste institutsioonide rünnakuid rahvaste ja riikide traditsioonidele ja ajaloole, millele tuleb resoluutselt vastu astuda.
  11. And last but not least, ei saa jätta märkimata, et Venemaad selles kõnes ei puudutatud nimeliselt üldse… Tundub, et Venemaa tagasitoomine rahvusvahelisse juhtklubisse on tõsiselt käimas.
Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (39)