Närvisüsteem on uus nähtus. Arvatavalt lisandus see kompleksse organismi elukorraldusse umbes 500 miljoni aasta eest. Elusloodus oli enne seda üle kolme miljardi aasta ilma hakkama saanud. Aga see ei tähenda, et võrreldes tänasega olnuks toonane asjade seis lihtsam.
Eluks vajaliku ressursi nappus ja keskkonna muutumine on olnud alatiseks mureks. Elu nimel tehti koostööd ja võideldi, ehitati ning lammutati keskkonda, eristati omasid võõrastest, kohaneti muutuvate tingimustega, paljuneti ja hõivati maailma. Suures pildis tegutseti justkui eneseteadlikult, tunnete ja mõistusega. Ainult et ilma närvirakkude ja ajuta.
585. aasta katoliku kiriku kolmandal suurkogul olevat tõstatunud kahtlus naiste hinge olemasolus. Kuulduste järgi olevat vaidlus alanud inimesi tähistavast ladinakeelsest sõnast homo, mis kirjeldavat nii inimest kui ka meest. Ent selles polevat arvestatud naisega. Sestap tõstatunud mõnes kirikujuhis kahtlus, kas naiste näol on tegemist inimestega. Keegi ei kahelnud naiste olemasolus. Nad sarnanesid inimestega. Aga järsku pole neil hinge? Mehi nad ju ei mõista. Meestel on hing sees. Peaaegu täpselt tuhat aastat hiljem, 23. suurkogul kästi teadmiseks võtta, et vanad kuulujutud on hereetilised ja kõigevägevama ees on inimestena mõlemad võrdsed.
