Kristjan Port: inimese äng on ehtne, roboti oma mitte

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Närvisüsteem on uus nähtus. Arvatavalt lisandus see kompleksse organismi elukorraldusse umbes 500 miljoni aasta eest. Elusloodus oli enne seda üle kolme miljardi aasta ilma hakkama saanud. Aga see ei tähenda, et võrreldes tänasega olnuks toonane asjade seis lihtsam.

Eluks vajaliku ressursi nappus ja keskkonna muutumine on olnud alatiseks mureks. Elu nimel tehti koostööd ja võideldi, ehitati ning lammutati keskkonda, eristati omasid võõrastest, kohaneti muutuvate tingimustega, paljuneti ja hõivati maailma. Suures pildis tegutseti justkui eneseteadlikult, tunnete ja mõistusega. Ainult et ilma närvirakkude ja ajuta.

585. aasta katoliku kiriku kolmandal suurkogul olevat tõstatunud kahtlus naiste hinge olemasolus. Kuulduste järgi olevat vaidlus alanud inimesi tähistavast ladinakeelsest sõnast homo, mis kirjeldavat nii inimest kui ka meest. Ent selles polevat arvestatud naisega. Sestap tõstatunud mõnes kirikujuhis kahtlus, kas naiste näol on tegemist inimestega. Keegi ei kahelnud naiste olemasolus. Nad sarnanesid inimestega. Aga järsku pole neil hinge? Mehi nad ju ei mõista. Meestel on hing sees. Peaaegu täpselt tuhat aastat hiljem, 23. suurkogul kästi teadmiseks võtta, et vanad kuulujutud on hereetilised ja kõigevägevama ees on inimestena mõlemad võrdsed.

Kuulsin seda lugu vanemalt naisterahvalt, mõnesaja meetri kauguselt 23. suurkogu toimumise kohast. Ilmselt oli see talle oluline. Kandis ta ju vana seika kaasas, isegi kui see võis haiget teha. Valu pidavat olema midagi, mis on päris. Hingevalu leevendatakse jagamise teel. Selle juhtumi puhul kasvõi, aga järsku justnimelt tehes seda mõne meesterahvaga. Juhtum ei räägi naistest ega meestest, vaid sellest, kuidas me mõtleme. Meil on aju.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon avaldas kevadel nutiabiliste sugu käsitleva raporti pealkirjaga “Punastaksin, kui suudaksin”. Sellest võib välja lugeda, et naistel ei tasu olla abivalmid ega lahked, sest siis võib jääda kuvand, nagu nad peaksidki olema lahked ja abivalmid. Mis omakorda võib muuta nende elu talumatuks. Selle järelduseni jõudsid inimesed, kes märkasid, et sõnalisi soove mõistvad modernsed tehisabilised, nagu Apple’i Siri, Amazoni Alexa või Google Home’i seadmetesse peituv nimetu abiline, kõnelevad naisehäälega. Tihti noore naise häälega, milles võib tajuda isegi kergelt flirti.

Rahulik keskkond ei teki iseenesest.
Aita luua kvaliteetset sisu ja hakka Edasi püsitellijaks (5€ kuus)!

Häid lugemiselamusi!

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (25)