Üks juht rääkis mulle hiljuti muudatusest, mille väljahõikamise käigus öeldi inimestele korduvalt, et kedagi ei koondata. Vaatamata sellele oli terve maja ikkagi täis juttu ja sosinaid, et nüüd läheb jamaks ja kõiki ei ole enam vaja. Tundub olevat klassikaline olukord.
See, et inimesed muudatustele vastu seisavad, on korraga reaalsus ja müüt. Inimesed on vastu sellele, milleks neid sunnitakse, aga mitte sellele, mida nad on ISE valinud ja otsustanud teha ning kus nad saavad olla aktiivses rollis ja informatsiooni südames. Miks see nii on?