Üks juht rääkis mulle hiljuti muudatusest, mille väljahõikamise käigus öeldi inimestele korduvalt, et kedagi ei koondata. Vaatamata sellele oli terve maja ikkagi täis juttu ja sosinaid, et nüüd läheb jamaks ja kõiki ei ole enam vaja. Tundub olevat klassikaline olukord.
See, et inimesed muudatustele vastu seisavad, on korraga reaalsus ja müüt. Inimesed on vastu sellele, milleks neid sunnitakse, aga mitte sellele, mida nad on ISE valinud ja otsustanud teha ning kus nad saavad olla aktiivses rollis ja informatsiooni südames. Miks see nii on?
Muudatust võib võrrelda orkaaniga, mis külvab kaost oma teel, aga mille keskmes on tuulevaikus ja selge taevas, kuigi lained on kõrged. Muudatuste keskmes olevate inimeste jaoks ei olegi tegu muudatusega, vaid hoopis väljakutsega, mille nad on ise esile kutsunud ja mida nad juhivad. Nendele, keda muudatus puudutab, võib tunduda, et nende senine harjumuspärane elu pööratakse pea peale. Pole ime, et nad kaotavad pea, keerlevad emotsioonide keerises, ohud paistavad seal, kus neid pole, kuulujutud on hullemad kui tegelikkus. Isegi kolleegid võivad tunduda vaenulikud.