Lühifilm. Arvo Pärt“My Heart’s in the Highlands”

Maailma esiettekanne! Lühifilm Arvo Pärdi muusikale “My Heart’s in the Highlands”. Lühifilmi autor Jaan Kronberg on droonipiloot, kelle kirg on õhust filmimine. Kaadrid on üles võetud Norra mägedes. Majesteetlik loodus ja klassikaline muusika pakuvad võimsa elamuse. Head nautimist ja loe juurde filmi sünniloost.

Selle muusikalis-visuaalse loo idee tuli paar-kolm aastat tagasi, kui avastasin enda jaoks Arvo Pärdi loomingu. Täna tundub hiline avastamine pigem õnn – vaadates oma varajast drooniloomingut ei tundu üldse võimalikuna, et ma seda kunagi avalikustada oleksin julgenud. Kuna iga värske teekonna alguses oleme tihtipeale põhjuseta ülbuseni enesekindlad, võib aimata, et ilmselt oleksin selle filmi kiirelt ära teinud ja täna oleksin tagasi vaadates omajagu pettunud. Õnneks läks teistmoodi.

Et mul filmilooja haridust pole, siis oli pea võimatu panna sõnadesse seda, mida ma teha tahan. Jah, muusika on lummav; jah, videokaadrid võivad ka olla ägedad, aga mida ma tegelikult teen? Milleks? Mis see on, kuidas ma seda lugu sõnadega seletan, ilma näitamiseta? 

Esimesed üritamised toimusid paar aastat tagasi Eesti looduses ja need katsetused näitasid, et ega see “let’s do it!” ei ole tingimata lihtsam ega vii kiiremini soovitud tulemuseni (Eesti looduses drooniga filmimine on eraldi pikema ja kurvema jutu teema, sellest ehk kunagi teinekord).

2018. aasta suvel tuli järjekordne Norra reis. Peab mainima, et alates sellest ajast, kui ma kaameraid lennutama hakkasin, on reisimine muutunud natuke keerulisemaks – “minna ja olla ja nautida” tundub ajaraiskamisena või lihtsalt üliegoistliku ettevõtmisena. Vaadata – õigemini öelda, kogeda – mägesid on lahe, aga kui see jääbki sinu ja mägede vahele, siis see on üksildane kogemus. Mind on mingis mõttes lausa piinanud vajadus jagada oma nägemust ja nägemist millestki suuremast, kui me ise – olgu selleks suuremaks Norra mäed või üldisemalt võttes loodus.

Põhjus, miks lendav kaamera mind ligi 8 aastat tagasi nii väga köitma hakkas oligi üks (paljudest) võimalustest näidata maailma natuke teise nurga alt ja minu sisemises soovis jagada saadud emotsioone teistega. Olgu selleks “linnusilm” või “taevalik vaade”, kuidas tahes seda nimetada, aga näha ise ja seejärel näidata teistele midagi teistmoodi, tekitada emotsiooni, tagasisidet, mingis mõttes muuta inimeste sisemist maailma ja tunnetust – see on üks põhjustest, miks sellised asjad sünnivad.

Norras kaameraga on korraga lihtne ja keeruline

Lihtne, sest harjumatu silma jaoks on seal kõik filmilik – võta kaamera välja ja hakka salvestama. Kuidas pilved ronivad üle mägede. Kuidas jõgi voolab, kuidas lumi sulab, kuidas põhjapõdrad jooksevad, kuidas kitsed ja lambad kolistavad kellukesi mäenõlvadel. Mere mõõnad ja tõusud, laevad ja autod, inimesed ja loodus. Pole ka ime, et Norras tehti üle 7 tunni kestev dokk-film – pane kaamera rongi külge ja salvesta kogu sõit, ongi dokk valmis. Tõeliselt metsik kant, isegi seal, kus on inimtegevuse jälgi näha.

Keeruline, sest kui sa tahad mõistliku ajaga midagi näidata, pead hakkama filtreerima. Valima. Pead loobuma mingitest kaadritest, mis eraldiseisvatena on väga ägedad, aga mis ei sobi looga kokku. Istud terabaitide otsas ja nutad, sest “kõik on nii ilus”, aga 45 minutit droonikaadreid ei jaksa ise ka lõpuni vaadata. Osaliselt nagu “first world problem” – liiga suured valikuvabadused tekitavad stressi ja seejärel kerget masendust.

Nii juhtus ka selle filmiga. Norra materjal oli ketastel puhanud mitu kuud ja mitte kuidagi ei suutnud ma leida vormi, kuidas seda teistele näidata. Liustikud, meri, fjordid, mäed – see kõik on nii uskumatult võimas, kuidas sa nad omavahel seod?

Millalgi novembris sattusin Arvo Pärdi keskusesse ja vaatasin seal Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi dokki Arvo Pärdi elust ja elukäigust. Tekkis õrn äratundmine – see pikem paus, kus ma üritasin leida seletust, mida ma siis tegelikult teha tahan, oli ka Pärdi elus. Ja ma vist leidsin vastuse… Ta ei olnud veel sõnadesse pandud, aga väljudes ma teadsin, mida ma tahan teha. Õigemini – mida ma pean tegema. Sergei Dovlatov on seda tunnet kirjeldanud umbes nii, et “Kirjanik ei pea kirjutama siis, kui tal on midagi öelda või kui ta tahab midagi öelda. Kirjanik võib kirjutada siis, kui ta ei saa jätta kirjutamata”.

Koju jõudes vaatasin värskema pilguga läbi kogu Eestis filmitud materjali. “Sahtlis” on väga ilusaid kaadreid, mingi osa neist on filmitud mõeldes Pärdi muusikale, aga seda oli nii vähe… Paralleelselt kuulasin muusikat ja kusagil YouTube avarustel komistasin loo otsa, mis kõlas lubavalt – “My Heart’s in the Highlands”.

Minut kõrvaklappides ja ma teadsin, kus ma seda muusikat näinud olen.

24 tundi hiljem sündis esimene versioon “My Heart’s in the Highlands” filmist. Ja kuigi hilisema viimistlemise käigus saadud tagasiside alusel olen teinud mõningaid muudatusi, siis lõplik versioon ei erine oluliselt sellest, mis päris alguses valmis.

Mis edasi? Päris palju oleneb sellest, kuidas “Highlands” vastu võetakse. Aga ma olen kindel, et jätkan Eesti loodusega ja väga loodan, et tekivad võimalused see lõpuni viia (paradoksaalsel kombel tundub kodumaal filmimine natuke keerulisem).

Eesti loodusega lugu kindlasti sünnib.

Jaan Kronberg

Jaan Kronberg

Jaan Kronberg on õhust filmimisega tegeleva ettevõtte Skycam.ee asutaja, droonipiloot ja alustav režissöör. Loe artikleid (1)