Olen üksjagu kirjutanud sellest, kuidas anda tagasisidet siis, kui asjad ei ole just hiilgavad. Võiks arvata, et vastupidisel juhul, kui teemaks on tunnustamine või kiitmine, on kõik imelihtne – aga võta näpust! Lisaks on kiitmine ja tunnustamine täiesti erinevaid asjad. Kuidas siis kiita nii, et sellest oleks rohkem kasu, et see arendaks ja omaks pikemat mõju?
Eestlast kirjeldatakse mõnikord nii: ta on kiituse suhtes üsna tundlik, ise kiidab vähe ja ainult asja eest ning nii mõnigi kord, kui teda kiidetakse, tunneb ennast kehvasti. Miks siis? Miks teeb kiitmine meid mõnikord hellaks ja tundlikuks? Samal ajal soovime me ju kõik kuulda head sõna, saada õiglast tunnustust, olla märgatud.