Vello Vikerkaar: enesekiitus ei ole kiitus. Ehk kui tahad müüa, ära ise tõmba

Mihkel Muti raamatus “Kõik on hästi” on essee, milles ta ütleb: “Kodumaist söögikraami eelistatakse sageli välismaisele, eesti jogurt meeldib siinsetele rohkem kui import. […] Aga miks ei toimu midagi sarnast vaimumaailma toodetega? Miks ei mõelda, et mõnigi asi on meil parem kui mujal?”

Mulle tundub, et ma tean vastust. Nimelt sellepärast, et eestlased kui rahvas, kes üldlevinud arusaama järgi midagi müüa ei oska, ei suuda oma müügijutuga enam absoluutselt piiri pidada.

Võtame või “Tõe ja õiguse”. Ma läheksin hea meelega seda kinno vaatama, aga parem oleks, kui iga viimane kui filmikriitik, alustades elukutselistest ja lõpetades amatööridega, ei pasundaks, milline tippsündmus see on. ETV näitas koguni saadet filmi sünniloost, ja seda juba enne esilinastust. George Lucase ja Steven Spielbergi “Tähesõdade” esilinastus oli 1977. aasta mais. Tähesõdade sünnilugu (The Making of Star Wars) näidati septembris.

Kultuurisündmuste eelhaipimine käib mulle närvidele muuhulgas sellepärast, et mõne aja eest läksin ma õnnetult “Panga” eelreklaami liimile. Tegemist on alla keskmise telesarjaga, mis ei kannata niivõrd harjumuspärase kolmeeurose panuse tõttu tootmisprotsessi kvaliteeti, kui stsenaariumi tõttu, milles puudub vähimgi vihje tegelaskujude arengule. Isegi pärast teist osa – kus maetakse Anneli, kõrvaltegelane kellest me mitte midagi ei tea (ehkki me näeme tema rindu) – olin valmis “Pangale” veel võimaluse kinkima. Näitlejad ju olid valmis andma endast kõik, aga käsikirja autorid olid valmis vorpinud õõnsad tegelased, ja viimaks, kusagil viienda osa paiku, ei jaksanud ma enam kannatada ja vandusin endale, et ei lähe tulevikus enam kunagi kiidukõne õnge.

Kultuurisündmused, mis mind Eestis liigutavad, on need, mille puhul igal sammul ei rõhutata nende tähtsust. Üks sellistest on Vabariigi aastapäeva etendus. See on enamasti ikka hästi lavastatud, mõtlemapanev ja emotsionaalselt mõjuv. Teine on laulupeo rongkäik. Mitte laulupidu ise – kolmkümmend tuhat lauljat laval on enesest mõista muljetavaldav –, vaid just rongkäik, mis minu jaoks on uskumatult tore ühistunde tekitaja. Täiesti võimatu on kujutleda, et hõige “Elagu Tartu meeskoor!” jääks vastamata.

Nagu Euripides või keegi tema ametivendadest kunagi ütles, enesekiitus ei ole kiitus. Vahel on kõige parem, kui kunstnik saab tegelda oma tööga ilma turundajate osavõtuta. Kahekümne aasta eest oli päris masendav näha, kui vastumeelt eestlastele oli enese kiitmine. Leidus ju ka siis üht kui teist toredat, aga polnud mõeldav, et eestlased ise oleksid seda tunnistanud.

Nüüd on pendel, à la USA, teises äärmuses: kõik, mis Eestis on, on superhüperüliimefantastiline. E-residentsus, riigi raha eest wifi metsas (kuigi seda mul ei ole õnnestunud veel leida), kõige rohkem idufirmasid elaniku kohta, Muhu leib, vürtsikilu, Vana Tallinn, Telliskivi. Vabariigi president on müügiosakonna juht – võtame või hiljutise kohtumise krokodilli endaga, Zimbabwe Emmerson Mnangagwaga, kellega jutt käis e-riigist.

Kui juba narkokauplejate esimene reegel on don’t get high on your own supply, siis kas me ei võiks juba kokku leppida, et kodus haipi ei tee? (Vt ka El Chapo TED loengut samal teemal.)

Möödunud nädalal hakkasin vaatama Alfonso Cuaróni filmi “Roma”. Hoolimata kogu Oscari-haibist vaatasin ära ainult poole. Võimalik, et see ongi hea film, aga miski ei köitnud mind sel hetkel vähem kui kaks tundi ja viisteist minutit México linna hääli ja suure pere lõpmatut vadinat.

Kuna see tekitas minus igatsuse näha midagi, kus oleks rohkem laskmist ja tagaajamist, otsustasin viimaks minna “Tõde ja õigust” vaatama. Hoolimata laskmise puudumisest (koer ei lähe arvesse, sest ta ei tulista vastu) oli see tõeliselt hea film. Oli olemas süžee, mis jooksis. Heli oli suurepärane ja muusika samamoodi. Ja see, et ta kestis ligi kolm tundi, pani mul suu vett jooksma vorstide järele, mille Pearu koer maha ajas. Lõpus otsisin silmadega saalist Tanel Toomi. Mul oli tahtmine teda kallistada.

Maikuus kavatsen minna pojaga “West Side Storyt” vaatama. Ma tean, et see ei ole Broadway (kus piletihinnad Hamiltonis algavad 350 dollarist), ega nõuagi, et oleks. Ma tean, et osades on need, kes ikka. Nii Mariat kui ka Anitat mängib Gerli Padar. Baby Johni, Schranki, A-rabi, Bernardot, Chinot, Tonyt, Actionit, Riffi ja Doci mängib Koit Toome. Ma olen selleks valmis. Aga kiidukõnelejad, ärge palun rikkuge kõike ära jutuga, milline kordumatu suursündmus see saab olema.

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar on Kanada eestlane, kes on omandanud Torontos traditsioonilise eesti hariduse. Pärast karjääri Kanada armees (missioonid: Molsonit juua ja välismaal viisakalt käituda) mängis trumme bändis nimega Reckless Dentistry. Muusikukarjäär jäi lühikeseks. Loe artikleid (7)