Paar kuud tagasi hakkas internetis järsku kulutulena levima väljend “vaikne töölt lahkumine” (ingl k quiet quitting). Ja nüüd on selgunud kurb tõsiasi, et seda teeb julgelt kaks kolmandikku tööl käivatest inimestest. Õigupoolest pole probleem ise midagi uut. Ent kui probleem on olnud sama juba aastakümneid, siis miks on sellest just nüüd suur haip saanud? Pakun neli põhjust, miks teema just nüüd, ka Eestis, nii teravalt on esile tõusnud. Ja loodan, et ehk on neis vähemasti osaliselt ka vastus või lahendus peidus.
Vaikselt töölt lahkumine tähendab, et inimesed teevad tööl ära enam-vähem miinimumi. Teevad ära selle, mida neilt piltlikult öeldes ametijuhendi järgi oodatakse. Ent ei kriipsugi rohkem. See on omamoodi viis öelda tööandjale, et meil on kõrini pidevast eneseületamise ootusest, üha kasvavatest eesmärkidest, katkematule spurdile piitsutamisest. Ja me ei lähe enam sellega kaasa.