Marian Võsumets: läbipõlemise uus tase

Moodne inimene ei vaja läbipõlemiseks enam ületunde nõudvat ülemust. Ta saab sellega suurepäraselt ise hakkama, kaaslaseks kõikvõimas tehnoloogia.

Definitsiooni kohaselt on läbipõlemine emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mille puhul inimene muutub oma töö suhtes ükskõikseks ja tema kompetentsus väheneb. Läbipõlemine alandab enesehinnangut oma professionaalsele tegevusele ning võib süvenedes laieneda isikuomadustele. Kaob entusiasm, halveneb tervis ning suureneb rahulolematus, mille tulemusel kannatab töö kvaliteet. 

Urban Dictionary on veel karmim ja lisab omalt poolt definitsioonile ebaprofessionaalse käitumise, keeldumise igasuguse töö tegemisest ja silmatorkava pohhuismi (1).

Ümberlülituste talumatu kergus

Aastal 2009 andis uue iPhone’i kampaania sõnum “There’s an app for that” märku, et kõik vaevalised ülesanded saavad nüüd tehtud kiiremini, paremini ja ekraani abiga. Kümme aastat hiljem tuleb tunnistada, et tark tehnoloogia on lubadust pidanud – elu häkkimine (2) töö- ja erasfääris käib täie hooga.

Tehnoloogia lubab – ja soodustab! – pidevaid ümberlülitusi mitmete kordadeni tunnis, rääkimata päevast. See tähendab, et rööprähklemist on raskem märgata, kuna teeme seda vaimselt, mitte füüsiliselt. Töötegemise kõrval on lihtne eksida rajale, mis lubab samaaegselt juhtida teisigi projekte, robotitel pakke tuua ja kodutehnikaga suhelda. Efektiivsus missugune! Fakt on see, et lühema ajaga saabki tehtud rohkem, aga me elame iseendale võlgu.

Ent argiloogika vaidleb vastu, küsides, kas pole mitte mõistlik igat vaba hetke eesmärgipäraselt kasutada, kui selleks on võimalus? Töötegemine on harva lineaarne, paljudel meist hoopis kaootiline, seega miks mitte? Asi võikski nii lihtne olla, kui meie aju ja keskendumisvõime ümberlülitustele sama hästi vastu peaks nagu tehnoloogia ise. Iga uus tegevus nõuab tähelepanu, uut hoiakut ja taustateadmise vahetust. Teisisõnu vaimset ressurssi. 

Vabanenud aeg ei ole vaba

Uued lahendused hoiavad kokku vahemaid, järjekordi ja isegi rahakoti avamise vaeva. Järelikult peaks meil olema selle võrra rohkem vaba aega. Käsi püsti, kellel on täna rohkem vaba aega kui viis aastat tagasi?

Rutiinsete tegevuste arvelt aega võites saab ajast uus vaba ressurss, mida täita. Tehnoloogia aitab vähendada ülesannete mahtu, aga julgustab meid pikendama nende loetelu. Liiga sageli ei näe me vaba(nenud) aega võiduna, vaid võrdsustame puhkehetke automaatselt laiskusega. Sellise “anomaalia” vältimine on iseäranis julgustatud töökeskkonnas – kollektiivses, aga ka individuaalses.

Julgen väita, et viimase puhul on läbipõlemise risk suurem. Iseendale võetud kohustustesse suhtume palju tõsisemalt, sest me ei võtaks neid, kui loodetav tulemus poleks meile oluline. Pidev ühenduses olek ja protsesside jälgimine reaalajas on ülimalt motiveeriv, aga kui võtta virtuaalsuse filter vahelt ära, oleks see nagu ralliraja ääres iseendale ööpäevaringselt kaasa elamine. Kohutavalt väsitav.

Paraneva perfektsionistina võin öelda, et pole hullemat piina kui intensiivsel tööperioodil arvutiga ühes ruumis viibida ja seda mitte avada. Selle võimaluse teadvustamine võtab ära igasuguse naudingu muudest tegevustest, sest kahe meetri kaugusel olev neljakandiline töötamise sümbol on süütunde tekitamise meister. Isegi kui vajalik on tehtud, saaks alati rohkem. Ühel hetkel avastasin, et suudangi rahu leida vaid töötegemises endas. 

Edukas igal platvormil

Töö olemus muutub päevade ja kuudega isegi kõige klassikalisemates valdkondades. Briti talendiagentuuri Gleam Futures kirjastusjuht Abigail Bergstrom tegeleb – nagu ametinimi ütleb – raamatute kirjastamisega. Tema “tehtud” autorid on järjepanu The Sunday Times’i, The Oberserver’i ja  The Stylist’i lugemissoovituste TOPis. Mis valemiga?

Digiettevõtluse telgitaguseid lahkavas podcastis In Good Company kirjeldab Bergstrom, kuidas kirjastusmaailmas on muutunud kõik alates kriteeriumitest talendi (autori) valikul, teemade kaasajastamise ja raamatute turundamiseni. Diilini jõuab valdavalt see, kellel juba on auditoorium. Sotsiaalmeedia pole juba paar aastat enam juhuklõpsude jagamise koht, vaid platvorm aktivismi, ettevõtluse, sotsiaalse õigluse ja muude progressiivsete mõtete edendamiseks. Talent sünnib esmalt seal.

Mis varem oli selge tee käsikirja valimisest avaldamise ja raamatuesitluseni, lõhnab nüüd tugevalt kõrbemise järele, arvestades nähtamatu lisatöö hulka. Heast loost üksi ei piisa, autorilt eeldatakse lugeja erihuvide tundmist – milliseid teemaviiteid ta kasutab, mis kellaaegadel millist sisu soovib? Raamat peab sobituma trendivate teemate konteksti ja garanteerima läbimüügi juba enne trükki. Suurt osa selles mängib autori virvendamine potentsiaalse lugeja ekraanil hetkedel, mil tema sõnumid vastuvõtjat tabavalt kõnetaks. 

Tavatu pole veelgi rohkemate lisaplatvormide tekitamine. Multitalendina digiajastul töötamisest The Sunday Times’i business bestseller’i kirjutanud Emma Gannon alustas oma esimese raamatu “Ctrl Alt Delete: How I Grew Up Online” järel podcasti, mis pidi piirduma kuue episoodiga peatükkide promomiseks. Tänaseks on Gannoni podcastil enam kui 4 miljonit tellijat Spotify’s, uus raamat ning koht Forbes’i 30 edukaima alla 30-aastase meediatalendi seas.

Gannon tunnistab, et süsteemne läbipõlemine on sellise karjääri paratamatu pärisosa. Oma ande ja isikupära kapitaliseerimine on absoluutselt võimalik, ent kõik platvormid, mida internet selleks pakub, tahavad teenindamist. Mõistagi on see vaid üks näide ning tõsiasi, et kirjastus kolib kokku talendiagentuuriga, on omaette kõnekas.

Läbipõlemine on algoritmis

See, et internetis toimuv, seal nähtu ja öeldu meile haaravam tundub kui päriselu, on järjest vähem juhuslik. Minu ja mu naabri huvid on tõenäoliselt erinevad ning kui näidata meile ühesuguse sisuga teadetetahvlit, tüdineks mõlemad kiiresti. 

Intervjueerisin hiljuti Soome kübereksperti Mikko Hypponeni, kes kinnitas uut käibetõde juba enne kui end tutvustada jõudis – andmed on uus nafta. Paljud vaidlevad vastu, öeldes, et see on võimsamgi, omades palju mitmekülgsemat potentsiaali. Igal juhul on suurandmed kapital, mis viib inimkonna järgmiste saavutusteni, aga suurel hulgal ühte kohta koondudes võib teha palju kurja. Indiviidi tasandil me veel ei protesteeri, sest kasu paistab ületavat kahju.

Sisu, mida internetis tarbime on otseselt seotud sellega, mida enda arvates teeme väljaspool internetti. Aga ainult enda arvates, sest sageli organiseerime internetivälist elu ikka sealsamas – vestlustes, sõnumites, pakitellimustes, võib-olla isegi Alexa ja Siri vahendusel. Kasutades sõbraga chattides euro- või dollarimärke, võid peagi saada laenu- või investeerimispakkumise. Ladudes vestlustesse hoogsalt südameid ja tähekesi, kutsub Facebook sind peagi osalema spirituaalsuse koolitusele. Tundub tuttav? Suur osa sellest pole kindlasti seaduslik, kuid arvestades andmemüügi gigantset tulu, tekib iga Cambridge Analytica (3) asemele peagi uus vahendaja. Ikka selleks, et inimhinge rattas hoida ja selle pealt teenida. Vaevalt on suurkorporatsioonide esimene eesmärk inimeste vaimset varu kulutada (ikka materiaalset), kuid üksikisiku jaoks on see kahtlemata kaasnev kõrvalmõju.

See ei ohusta mitte ainult meie privaatsuse ja vaba aja puutumatust, vaid põletab läbi ka inimestevahelisi suhteid. Meie reaalsuskogemus tugineb järjest rohkem virtuaalsele teadetetahvlile ning avaldub niivõrd argistes detailides, et seost ei tundugi olevat. Oled vahel sattunud sõbralistis oleva inimese Facebooki profiilile ja avastanud üllatusega, et inimene ajab mingit väga huvitavat asja ja postitab iga päev, aga sa pole sellest midagi kuulnud? Küllap Facebook otsustas, et muud asjad on sinu jaoks olulisemad, tuginedes sellele, et käisid Viljandi folgil või tellisid Amazonist rösteri. 

Probleem on selles, et isegi lähisuhetes ja perekondades koos elavate inimeste reaalsuskogemus kaugeneb.

Meile tundub, et ühiskonnas leiavad aset eranditult ainult need sündmused, millest me teadlikud oleme. Tehnoloogia vahendusel tajume, et meie ümber suureneb teatud arvamuste osakaal ja väheneb teiste oma, mistõttu reaalses elus kokkupuutepunkt kahaneb ja kokkupõrkevõimalus suureneb. 

Üksteise mittemõistmist ja üksindustunnet oma “personaalses reaalsuses” on ajapikku raske taluda, lisaks võtab empaatilise inimkontakti puudumine ära vajaliku puhvri igasuguse muu kurnatuse vältimiseks. Tekib tunne, et oleme oma kogemustega üksi, sest isegi lähedased tarbivad, igaüks oma nurgas, täiesti ainulaadset reaalsust.

Kui väljalülitamine pole variant

Rohkem on inimesi, kes elavad põhikoha kõrval paralleelset tööelu. Kuulun ise nende hulka ega näe, et see oleks võimalik internetita. Saan kätt proovida valdkondades, millest ma elukutset teha ei tahaks või kuhu ei julgeks siseneda üleöö. Patt oleks kurta, et internet mind ahistab, sest isiklik areng ja uued tutvused kinnitavad pidevalt, et ma peangi sellel karussellil olema. Iga kord, kui jätan puhkamata, näib see otsus mind premeerivat. Kindlasti pole ma ainus, vastupidi, see karussell on juba üsna rahvastatud.

Tänu tehnoloogiale on igal heal ideel potentsiaal kasvada. Kirjutasin sellest pikemalt loos “Portfooliokarjäär on tulnud, et jääda” ning pole kahtlust, et vähemate vahelülidega majandustegevus, kus inimene kapitaliseerib oma oskused ise, on käegakatsutav tulevik. Ainult kompetents peab vahelülide puudumise võrra vingem olema. Maakeeli tähendab see mitme rolli koondumist ühte inimesse ja vastutuse (loe: pinge) kasvu.

Ent võimalusi on alati rohkem kui katsetada jõuab. Tõsiasi, et igaüks võibki teha mida iganes, on tehnoloogiaajastu vaieldamatult suurim Trooja hobune. Tunneme süüd, kui põnevat väljakutset vastu ei võta, sest seda ei pruugi uuesti tulla. Tunneme süüd, kui vaba hetke “kiire tööga” ei täida, sest võimalus ju on. Millegipärast ei taha me teadvustada (või uskuda?), et pidev rongist mahajäämise illusioon tekib samuti ainult tehnoloogia võimendusel.

Läbipõlemine on lihtne – esimene kord tasuta

Üle kolmandiku UK tööjõust kogeb ärevust, depressiooni või stressi. Pea pooled, kes on ülekoormuse tõttu haiguslehe võtnud, tunnevad sellepärast ebamugavust ja lisaärevust. Kusjuures soomlased leidsid, et mehed julgevad läbipõlemise tõttu sagedamini haiguslehe võtta kui naised. Ameeriklastest ligi 50% tunnistas 2016. aasta seisuga, et on pidevalt tööst kurnatud, kakskümmend aastat tagasi oli sama näitaja 18%. Mis on selle ajaga muutunud? Tehnoloogia.

21-sajandi-MacBook-hipsteri-maailm-on-valla-siit-ma-tulen-tüüpi inimese kõige klišeelikum küsimus on ühtlasi kõige eksistentsiaalsem – millal ma siis elan? Aus vastus on, et sellist elu nagu meie vanemad elasid, mitte kunagi.

Töö on osa identiteedist, turvatunne on minevik, läbipõlemine on konstant.

Jätkuvalt ei taha ma väita, et see muutus on halb. Küll aga võiks me laiemalt teadvustada, et elame unikaalsel üleminekuperioodil traditsioonilise ja digitaliseeritud maailma vahel, kus vana enam ei kehti ja uut veel ei ole. Ülistades paindlikkust, peame rääkima sellesse sisse kodeeritud läbipõlemisest. Rattas olek kulutab emotsionaalseid reserve rohkem kui miski muu ja ükski algoritm seda tagasi ei pööra.

Tagasi minevikku pole lahendus

Ajakohasem oleks küsida, millised võimalused pakutavatest on väärt katsetamist. Mille jaoks jagub vaimset ressurssi, millised rakendused on kasutamist väärt? Paindlikkus ja läbipõlemine on otseselt seotud – suurendades ühte, suureneb võimalus teiseks.

Tehnoloogiavabad tsoonid, interneti kasutamise kellaajad ja muu koopamehe loogika selle piiramiseks tundub samuti liiast. Need lihtsalt ei tööta, lisaks pole mõtet riskida hädaolukorraga. Jäikade reeglite asemel on mu enda praktika põhjal tõhusam seada päeva lõikes tehnoloogia kasutamise eesmärgid. Mis eesmärgil ma mingil hetkel arvutit, telefoni, muid ekraane kasutan ja mida mul sealt ei ole vaja otsida? Milliseid andmeid on ja ei ole vaja sisestada?

Teine võtmetegur on oma töötamise eripära tundmine. Tööta siis, kui oled kõige produktiivsem – näiteks pooleteisetunnised keskendumismaratonid on pikas plaanis palju tootlikum viis midagi tehtud saada kui terve päev ekraani põrnitseda. Mida suudan järgmise pooleteise tunni jooksul ära teha ning kas see on reaalne? Kuidas puhkan ja taastun töösessioonide vahepeal?

Eesmärgi seadmine muudab tehnoloogia kasutamisega seotud tegevused kiiremaks ja efektiivsemaks. Me läheme konkreetse info järele, mitte vaatama, mida pakutakse. Kusjuures omaette eesmärk võib vabalt olla ka aja surnuks löömine, viimaks end kurssi, kuidas meie sõbrad puhkust veedavad. Avades klahviluku konkreetse eesmärgiga, saame valitud tegevustest etema emotsiooni kui pidevalt kõike millegi arvelt tehes.

Kuna internet koondab ja võimendab just seda, mis meid huvitab, on sageli väga raske end veenda, et miski saab eksisteerida ilma meie osaluseta. Alati on mõni algatus, üritus või sihtkoht, mis jääb meist parasjagu puutumata. Olgugi, et ka lakkamatu eneseteostusvõimaluste virvarr sõrmede all on väga ahvatlev, võiks rahu teha mõttega, et kõik on tõesti võimalik, aga selle kõige seast peab valima. 

Ja aeg-ajalt võiks valida iseennast. Kõige lihtsamast on saanud kõige raskem – kui kaua suudad tegevusetult aknast välja vaadata, ilma et ärevus füüsiliselt tunda annaks? Proovin isegi leppida mõttega, et hetke, mil teavitused otsa saavad, selles elus ei tule. Kui lõpetaks häkkimise ja optimeerimise sildi all lisategevuste tootmise ja suhtuks vabanenud aega kui sellesse, mis ta algselt olema pidi – tehnoloogia võimaldatud võitu? Lõppude lõpuks on kaalul meie vaimne heaolu, mille ekspluateerimine annab varem või hiljem tagasilöögi.

(1) Frequent displays of unprofessional behaviour, a blithe refusal to do any work, and most important, a distinct aura of not giving a shit.

(2) Elu häkkimine (life hacking) viitab võtetele, oskustele ja otseteedele, mis suurendavad efektiivsust ja produktsiivsust igas eluvaldkonnas.

(3) Cambridge Analytica Ltd on briti konsultatsioonifirma, mis kogus ja müüs ebaseaduslikul teel hangitud andmeid kokku 87 miljonilt Facebooki kasutajalt, omades nõusolekut vaid 270 000 inimeselt. Sõbralistide ja ühendusrakenduste kaudu kogutud andmeid kasutati poliitiliste kampaaniate, sealhulgas Trumpi ja Brexiti sõnumite personaalseks suunamiseks. Firma lõpetas tegevuse pärast paljastusi aastal 2018.

***

Tulevikutöö on kolmeosaline artiklisari, kus ajakirjanik Marian Võsumets arutleb töötamise võimaluste ja väljakutsete üle muutuvas maailmas.

Marian Võsumets

Marian Võsumets

Marian Võsumets on teleajakirjanik Kanal2s, kelle ettevõtmisi tõukab spontaansus ja uudishimu. Loe artikleid (16)