Lihtne on kiirel elukarussellil tiireldes unistada naudinguterohkest ja stressivabast elust, sest tundub, et inimesena otsime elust rahuldust. Aga kas ainult unistamisest piisab? Või peaks me kuidagi teisiti oma igapäevast heaolu toetama?
“Ma ei tahtnud teisipäeval kirjutada, oleksin ebaadekvaatselt olukorda kirjeldanud! Füüsiliselt polnud ilmselt siiski viga – eks ikka ju pingutasin ka! Tegelikult oli vaimne pool takistuseks. Mul oli teisipäeval kõik kella peale – töölt vägisi minema (asjad pooleli), et jõuda trenni, et mitte ämma juubelile hilineda… Räige tahtejõuga läksin trenni ja veelgi suuremaga punnisin lõigud ära sõita! Mitu korda mõtlesin pooleli jätta! Pärast ühtlase hooga minek oli kergem, kuid panin nats vihaga! Siis oli tunne isegi suht ok ja jalg kestis!”