Kristjan Port: ülekaalu energiale rajatud heaolu

Foto: Pixabay.com

Iga liigutus on töö ja töö vajab energiat. Elu ja seda toetavad protsessid on töö ja iga rakk meis tarbib energiat, et muuta see mõneks vajalikuks tegevuseks. Sama kordub inimese, inimeste, linnade ja riikide tasemel.

Raku energiakulu sarnaselt võib mõõta, kui palju energiat kulub riigis. Maailmapank peab sellist arvet. Arvutamisel võetakse arvesse kõik võimalikud energiaallikad, mida riik impordib või oma territooriumil kasutatavaks energiaks muundab. Näiteks kui kivisüsi või tuuleenergia muudetakse elektriks. Kuna elektrit võidakse eksportida ja seda ise ei kasutata, siis lõpptulemist arvutatakse see osa maha ja nii sünnib midagi energiabilansilaadset. Aasta jooksul riiki jäänud energia jagatakse elanikkonna arvuga, mis võimaldab midagi arvata tööstuse ja elukorralduse energiatõhususe kohta.

Eestimaa elukorraldus vajab elaniku kohta aastas umbes 53 500 kWh energiat. Meiega võrreldes kulub soomlasele ca 27% rohkem energiat, rootslastel kulub meiega umbes sama palju, aga hollandlased, sakslased ja taanlased saavad hakkama meist oluliselt väiksema elaniku kohta arvestatud energiahulgaga. Juhul kui nad elavad ja toodavad teenuseid ja tooteid meist paremini, teevad nad seda meist tõhusamalt.

Aga mõtelda võiks veelgi rohkem kastist välja. Maailmapanga energiakulu võrdlus ei mõõda seda, kui palju keegi sööb. Osa nende mõõdetavast energiast jõuab küll ka transpordi ja küpsetamise näol taldrikule, aga toidus peituva keemilise energia muundamist elutegevuseks Maailmapank ei mõõda. Võib-olla polegi vaja, sest vastuse leiab õpikust või internetist. Inimese eluspüsimisele (ilma interneti ja sooja toata) kulub umbes 90–100 W tunnis ja selle tagamiseks sööb ta umbkaudu 2000 kcal eest toitu päevas. Mis teeb aastaseks toiduenergia kuluks umbes 876 kWh. Seda on ca 61 korda vähem, kui kulub riigis toimetulekule.

Tänu naistele asub Eesti ülekaaluliste edetabelis kogu maailma arvestuses 112. kohal. See tähendab, meie naised oleksid oma kehamassiindeksiga tegelikult 142. kohal, aga riigi seis edetabelis on kehvem suhteliselt paksude meeste tõttu, kelle õige edetabelikoht oleks 52. Alustamata sugudevaheliste rollide alast vaidlust, on selge, et meie mehed võiksid kulutada rohkem energiat kehalisele tööle. Kuid see ei tähenda ega õigusta vaimse töö vältimist, sest näiteks maleturniiri ajal võib peaasjalikult istuval mängijal kuluda 6000 kcal päevas. Ainult et selle energiakoguse toimetamiseks ajuni peavad süda ja vereringe, hingamistalitlused ning kogu ainevahetus olema heas seisus. Need arenevad lihaste kasutamisel, st istudes kaalu ei langeta ega keha ei arenda.

Mehaanilise tööga seoses mõtleme automaatselt sõiduvahenditele, vabrikutes ja kodudes leiduvatele seadmetele jne. Ometi on inimene ise olnud endale enimkasutatav mehaanilise töö abinõu. Tänu liigutustele jõutakse jääkapini, keerutatakse kohvitassis lusikat, ehitatakse maju ja rajatakse linnu. Täiendasime oma rammu loomade omaga ja tükk aega hiljem õppisime lisama muid energiat tööks muundavaid masinaid. Enda osa oleme pidevalt vähendanud ja peamiseks energia kasutamise viisiks on jäämas seadmete töö juhtimine erinevaid nuppe vajutades.

Sisendenergiast üle jääv osa talletub siis rasvkoena või kulutatakse jõusaalis asjade tõstmisele. Kuigi viimasest on kehale kasu, siis tööna on see tegevus täiesti arutu. Siin-seal on hakatud raua liigutamise mõttetusele mõtlema ja spordisaalide vahendeid püütakse muuta nutikamateks. Peamiselt elektrienergiat tootvateks masinateks.

Mõtelda võiks aga palju mastaapsemalt.

Absoluutne enamus ülekaalulistest inimestest ei käi jõusaalis. Lisaks on jõusaal paikne, aga inimesed mobiilsed ja kannavad lihastest jõumasinat kõikjal kaasas. Erinevalt tuule- või päikeseenergiast on inimese töö alaliselt saadaval ja toitu valides oleks tegevus kasvuhoonegaasi-neutraalne. Ainuke, mille eest peab hoolitsema, on energia kogumise võimalus ja motivatsioon keha tööle panna.

Suhteliselt normaalses konditsioonis indiviid suudab näiteks jalgrattal genereerida 100 W. Lühiajaliselt 5–15 korda rohkem. Mõnest tunnist piisaks päevase LED-valgustuse ja isegi veevarustuse tagamiseks. Treenituse paranedes kasu otseste ja kaudsete hüvedena vaid suureneks. Kaudsetest on suurteks kuluallikateks tervishoiukulud. Energiatööga väheneks suhkruhaiguse ja mõne vähktõve riskid, paraneks mälu ning langeks piiratud liikumisvõimest tulenevate teenuste tarbimine jne. Otsesed hüved on parem elukvaliteet, normaalne kehakaal ja tegevuste poolest rikkam elu, eriti kui arvestada hüvesid, mis jäänuks langenud töövõime tõttu loomata või kogemata.

Energiatööd võib ju teha koos ja sotsiaalselt koordineeritult. Väheke suurema koosluse puhul, kus igaüks teeks päevas mõned tunnid kogukonnale energiarikast tööd, võimaldaks lisaks modernsete mugavuste energiaga varustamisele muuta käitumist säästlikumaks ja hoolivamaks.

Kriitik võiks öelda, et paneme siis naised või mehed uuesti käsitsi pesu pesema, kuigi oleme tänu pesumasinatele vabastanud naised kodutööde ikkest ja suunanud nende töise panuse ühiskonda rikastama. See oleks eksitav. Õigem oleks näha kehas peituvat kasutamata tööd vaba rahana. Kes tahab, võib seda ressurssi kasutada vanamoodsale pesupesemisele, kuid modernne tehnoloogiline kultuur võimaldaks seda tõhusamalt, paindlikumalt ja tervislikumalt enda ja kogukonna huvides rakendada.

Nagunii startis tuhandeid kaasmaalasi uuest aastast täitma lubadust suurendada kehalist aktiivsust. Kahjuks on osa neist juba veebruariks pausil ja enamus on järgmise aastavahetuse tagasivaates endas pettunud. Arvatavalt ei tõusnud sellest tööst piisavalt kasu. Väärtust võiks kasvatada kokkuhoitud elektriarve ja kasvõi internetiühenduse stabiilsus. Täna napib vastavatest energiatööd koguvatest seadmetest. Aga sina mõtle välja!

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (25)