Lihtne on kiirel elukarussellil tiireldes unistada naudinguterohkest ja stressivabast elust, sest tundub, et inimesena otsime elust rahuldust. Aga kas ainult unistamisest piisab? Või peaks me kuidagi teisiti oma igapäevast heaolu toetama?
“Ma ei tahtnud teisipäeval kirjutada, oleksin ebaadekvaatselt olukorda kirjeldanud! Füüsiliselt polnud ilmselt siiski viga – eks ikka ju pingutasin ka! Tegelikult oli vaimne pool takistuseks. Mul oli teisipäeval kõik kella peale – töölt vägisi minema (asjad pooleli), et jõuda trenni, et mitte ämma juubelile hilineda… Räige tahtejõuga läksin trenni ja veelgi suuremaga punnisin lõigud ära sõita! Mitu korda mõtlesin pooleli jätta! Pärast ühtlase hooga minek oli kergem, kuid panin nats vihaga! Siis oli tunne isegi suht ok ja jalg kestis!”
Nii andis mulle ühel kenal suvepäeval tagasisidet treeningu kohta oma erialal väga edukas harrastussportlane. Mul käis tuline jutt seest läbi, sest ma tean, kui suure emotsiooniga ta oma asju teeb – ikka südamega! Lihtsalt kartus, et ta ennast ära lõhub, sundis mind sama hooga pidurit tõmbama, öeldes, et oot-oot, nii ei saa, tõmbame hoo maha, sa pead ainult rahulikult tegutsema – ei mingeid intensiivseid treeninguid! Aga see ei lahendanud olukorda, sest talle jäi mulje, et ma loobun oma treenerirollist ja see ei muutnud olukorda teps mitte paremaks. Ma ei hakka siin lahkama inimestevahelise kommunikatsiooni keerukust (loe: üksteise valesti tõlgendamist), vaid ütlen, et saime pidada väga südantsoojendava vestluse, kus mõistsime, et me mõlemad saame asjast ikka ühtmoodi aru ja kõige olulisem on läheneda füüsilisele treeningule vaimset seisundit arvestades. Ja meie mõlema kaasatus sellesse protsessi on ülimalt oluline!