Andsime õpilastele arutamiseks küsimuse: kas kool on töökoht? Ja kui ta ei ole töökoht, siis mis ta on? Esimene spontaanne vastus kõlas, et õpetaja jaoks on kool kindlasti töökoht, kuid õpilase jaoks mitte. Tohoh?!
Vabariigi aastapäeva eel tasub meenutada, et maailma rahvaarv ületas mullu kaheksa miljardi inimese piiri, kuid kõigest viiendik neist elab riigis, mida võib pidada küllaldaselt vabaks ja demokraatlikuks. Ülejäänud inimeste kodumaa ei ole vaba või on seda üksnes osaliselt. Kui selgitan õpilastele, milles seisneb demokraatlike ja diktatuuririikide põhiline erinevus, ütlen lühidalt: suhtumises inimesse. Kas riik on inimese jaoks või inimene riigi jaoks? Eestlased on teinud kindla valiku: riik eksisteerib inimese jaoks, mitte vastupidi. Nii otsustasime 1918. aastal end iseseisvaks kuulutades ja 1991. aastal iseseisvust taastades.
Kelle jaoks eksisteerib kool? Eesti taasühinemine demokraatlike riikide perega on muu hulgas tinginud (sõnastamata) ühiskondliku kokkuleppe, et ka kool on inimese jaoks, mitte vastupidi. Üldiselt peaks see tähendama võrreldes nõukogude ajaga suuremat mõistvust, soojust ja sõbralikkust. Kas aga vabal ühiskonnal on ka varjukülgi? Muidugi. Sageli kuuleme, et koolidest on kadunud kord ja õpetajalt autoriteet. Kasvatusteaduses on seda nimetatud üheks kooli paradoksiks: kuidas on võimalik kasvatada vaba inimene ilma sundimiseta?