Peter Pedak: palun sõnastage oma küsimus ümber. “Kooliõpetaja kolumn”

Peter Pedak. Foto: Silver Gutmann

Probleem ei ole selles, et õpetajasse suhtutakse kui teenindajasse, vaid selles, kuidas meie ajas ja ruumis suhtutakse teenindajasse, ütleb oma kolumnis Peter Pedak.

Eelmise sajandi viimasel suvel pidasin kooli aulas gümnaasiumilõpetajate nimel kõne, kus ütlesin muu hulgas: “Meil on väga hea meel, et enamik meie õpetajatest on osanud ära tabada selle, mida õpilased neilt tegelikult üldse ootavad: et õpetaja suudaks oma ainega edasi anda üldinimlikke ideid. Oleme ju õppinud elu, mitte kooli jaoks. Väga oluline oli ka see, et meisse ei ole suhtutud üleolevalt, vaid kui võrdsetesse. Usun, et oleme ka omalt poolt mõista andnud, et peame õpetajat kunstnikuks, mitte teenindajaks.” Millest selline võrdlus ja vastandus? Küllap kurdeti juba tollal, et kapitalistlikus ühiskonnas on suhtumine õpetajasse muutunud ja teda ei austata enam “nii nagu vanasti”. Küllap olin seda kusagilt lugenud või kuulnud ja otsustasin õpetajatele niiviisi tänu ja lugupidamist avaldada.

Loomulikult ei saa neid sõnu võtta üks ühele: “kunstnik” ei tähenda tingimata kunstnikku ja “teenindaja” teenindajat. Kunsti all peetakse selles kontekstis harilikult silmas seda, et õpetamine ei ole mehhaniseeritud protsess, mis tagab kindla tulemuse ehk “kindla kvaliteediga teenuse”, vaid eeldab tundlikku ja loovat suhtumist. Paraku ei jookse piir ametite, vaid nende kandjate vahel. Ka teenindaja võib olla tundlik ja loov ning suhtuda oma töösse ja klientidesse armastusega.

Peter Pedak

Peter Pedak on Prantsuse Lütseumi direktor. Loe artikleid (16)