Katerina Oks: õpetaja suurim väljakutse

Katerina Oks

Ma olen seda teksti kirjutades väga emotsionaalne. Sest ma tunnen oma ebatäiusi liiga teravalt. Olen järjekordse koolipäeva üle elanud. Mu silmad on niisked.

Kui ma eelmisel sügisel õpetajatööd alustasin, siis ma kujutasin ette seda kõike umbes nii, nagu võiks ette kujutada ujumist soojamaa ookeanis. „Ma ju oskan ujuda!“, ma mõtlesin. Ma tean, mis tunne on, kui soe vesi vastu mu nahka puutub. Ma tean, kuidas liigutada oma käsi ja jalgu, et edasi liikuda. Vesi kannab mind. Ma pean ainult pea pinnal hoidma ja liuglema. „I got this!“, mõtlesin ma värisevate jalgadega esimestes tundides klassi ees seistes. Aga tegelikkuses viskusin kevadise tulvaveega möllavasse Pirita jõkke. Minu käed ja jalad ei allu mulle. Jäine vesi on mu ninas, kurgus ja silmades ning pehme liuglemise asemel ulbin, läkastan ja hüüan mõttes appi. Selle tohutu voolu ja mässu sees ma näen vaid üksikuid raagus oksi enda kohal minust möödumas, kui ma voolu sees kõigest hingest pead vee peal püüan hoida.

Mulle on usaldatud 15 väikest südant, hinge, mõistust. Palun! Siin nad on! Võta nüüd ja vooli neist inimesed.

Ja need inimesed olgu targad. Teadku need inimesed, millal kirjutada i ja millal j, teadku need inimesed peast korrutustabelit ja taimeosasid. Ja need inimesed olgu korralikud ja eriti tähtis: teadku nad, millal vaikida, millal kõnelda. Nad osaku hoida korras oma lauad ja teadku need inimesed reegleid ja osaku alluda.

Juba teise aasta lõpus olen aru saanud, et „I got this!“-ist on asi väga kaugel.
Sest see looming ja filosofeerimine, mida kujutlesin end kultiveerivat, tähendab tegelikult üht parajat kaost.

Kui ma palun täita töövihikut ja lugeda õpikust, siis mul on süümekad, et ma ei ole valmistanud ette huvitavamat tundi ja avastusrikkamat õpet. Ja kui ma olen õpilastega õues ja uudistan puid ja käbisid, siis mul on süümekad, et ma ei püsi programmis ja tempos. Ja kui ma teen õpilasele tundepuhangu ajel kogemata nina peale musi, siis mul on süümekad, et ma astusin piiridest üle. Ja kui ma olen jätnud õnnetu lapse kallistamata, siis mul on süümekad , et ma olen jätnud ühe südame hooleta. Ja kui mul on süümekad, siis mul on süümekad enese ees, et ma ennast piitsutan. Ja kui ma kurjustan ja pahandan, siis mul on süümekad, et ma olen nõrk. (ja põhimõtteliselt halb inimene ikkagi.) Ja kui meie arutelud lähevad ülemeelikuks, on mul süümekad, et ma ei oska end piisavalt kehtestada.

Ma tegelikult ka armastan igat neist! Kogu südamest! Ja pean end taltsutama, et ka kõige pätumale mitte seda piiridest üle minevat ninamusu anda. Sest, nagu oma lastegagi, peale kõiki neid pättusi, mida nad korda suudavad saata, vaatad ikka päeva lõpus nende helkivatesse silmadesse ja paitad neid õhetavaid põski ja tead oma südames, et pole armsamat last siin ilmas.

Aga ma tunnen vanemate pilke endal, ka neid nägemata. Neid ootusi. Kõigi ootusi. See vastutus on niivõrd suur.

Mul on oma lapsevanematega nii väga vedanud. Mulle tundub, et mind usaldatakse. Suures osas. Mind toetatakse ja hoitakse ja mul on kõigile peredele mõeldes soe ja hea tunne.

Aga ma olen väga palju kuulnud tugevat kriitikat õpetajate suhtes.
Oma lapsevanemaid olen ma kutsunud vaatlema. Hoian oma uksed avatuna kõigi jaoks. Ja soovitaksin seda kõigile, kel võimalik. Veeta üks koolipäev lastega koos.

Sest kallid, see ei koosne kaugeltki i-st ja j-ist ja korrutustabelist! Palju suurem ressurss kulub sellele, et õpetada teineteist südamega nägema ja hingega kuulma. Et õpetada vaikust otsima ja väärtustama. Et õpetada üksteist hoidma, üksteise tundeid märkama, õpetada austust kõige elava vastu. Õpetada oma tundeid juhtima, enesesse uskuma, enda sisekõnet juhtima, raamidest välja mõtlema, väljakutseid nautima, pingutama, ennast ületama, looma, meelerahu leidma, raamatuid armastama, suhkrut mitte armastama, imetlema, uskuma, lootma, armastama. See on õpetaja suurim väljakutse!

Ja see manifesteerub läbi sadade väikeste draamade lahendamise, miljonite väikeste lugude ära kuulamise, õigel ajal paitamise, olemas olemise, enese südame jagamisega. Ma boikoteerin seda alluvateks- kasvatamise ideed. Ma keeldun olemast kuri. Sest see hävitab kõike. (Tihti mõtlen, et mis tunne oleks minna igal hommikul tööle ja mu ülemus hakkaks karjuma mu peale. Võibolla ei ole mina isegi midagi teinud. Hoopis mõni kaastöötaja on millegagi hakkama saanud. Aga kõik saavad. Ma ei oleks kõige motiveeritum töötaja ilmselt. Ma sooviks kogu aeg ära. Minuga oli kooli ajal mitmetes tundides nii. Vaatasin aknast välja ja unistasin paremast paigast.)

Ma tahan rääkida ilusti. Ainult lahkusega saab õpetada lahkust. Ainult ilusti rääkides saab õpetada ilusti rääkimist. Ainult armastusega saab õpetada armastust. Ma ei räägi oma õpilastega ülalt- alla. Me oleme samal kõrgusel.
Ma austan. Ja ootan austust vastu. Austust. Mitte allumist. Mul on oma moraalikoodeks ja ka mina patustan selle vastu. Ja palun andestust ka.

Inimene, ikkagi.

(Inimene, kelle laud on tihti segamini, inimene, kes magab sisse, inimene, kes ajab kuupäevad segamini, unustab kodutöö stuudiumisse kirjutada, kellel pole juba paar kuud keelereegleid seinal, sest pole jõudnud neid üles panna, inimene, kel on kodus kolm last, 5 päeva nädalas segamini toad, kelle ülikooli kodutööd ei jõua kunagi tähtajaks valmis ja kelle teine pool on mossis, et pole jõudnud kahekesi spaasse, kes pole jõudnud koeraküüsi lõigata, kes paneb juuksed pooltel hommikutest krunni, kuna need on kammimata, kelle lapsed mõnikord laupäeviti kell 23.00 ikka veel ei maga, kes pole viimase poole aasta jooksul trenni jõudnud ja kes viilib kohustuslikust kirjandusest, et lugeda muid raamatuid, kes unustas, et laps peab täna olema pidulikus koolivormis jne jne jne.)

Emmed-issid kindlasti teavad, milline väljakutse on kasvatada oma lapsi sellisteks inimesteks, kes seda kõike oskavad. Sellepärast on raamatupoed neid raamatuid täis. Ja muudkui kirjutatakse juurde. Mõned loevad. Mõned mitte. Kõik eksivad, kukuvad, ajavad end jalule ja eksivad jälle.

Aga klassis on neid enamasti ikka oluliselt rohkem, kui 1-2. Minul on õnneks 15, mitte 25. Ja nad kõik on oma täiesti unikaalsete lugudega. Igal ühel oma viis, oma lugu, oma vajadus, oma nägemus, oma koodeks.
Ja õpetaja leiutab päevast-päeva, kuidas nende kõigiga toime tulla.
Ja eksib. Ja eksib veel. Aga ta tuleb igal hommikul jälle kooli ja alustab jälle uuesti.

Õpetaja vajab usaldust. Ja toetust.

See on üks paat. Aga see paat seilab kevadise tulvaveega möllavas Pirita jões. Ainult üheskoos pingutades saab see paat tasakaalu jääda.

Katerina Oks

Katerina Oks

Katerina Oks on kahe väikese haldja ja ühe armsa krati ema, kes töötab Lagedi kooli 2. klassi õpetajana. Igal üürikesel vabal hetkel laulan ja loon. Usun iga oma hingerakuga, et armastus päästab maailma. Loe artikleid (1)