Laste muret ja ärevust ei saa kinni mätsida, pigem tuleb nendega kõigil teemadel avameelselt rääkida, ent meeles tasub pidada ka midagi sellist, mida nimetaksin tugevama kohustuseks, kirjutab Peter Pedak.
Meie koolimaja fuajee ja koridoride seinad on kaetud kunstiteoste reprodega: Lascaux’ koopamaalidest Picassoni, antiigist läbi renessansi ja baroki 20. sajandi lõputute -ismideni. Esimese ja teise korruse vahelisel trepimademel seisab molbert. Kui seintel on püsiekspositsioon, siis maalimispukile paigutatud teos vaheldub paar korda kuus – see on n-ö ajutine näitus. Molberti pedagoogiline eesmärk on õpetada märkama muutusi keskkonnas, seisatama ja uurima esiletõstetut. Peale selle annab ta võimaluse edastada möödujale vihjelise sõnumi sellest, mis on parasjagu õhus, mõnikord isegi alles loomisel – koolis ja ühiskonnas.
Septembris, kui ootasime lütseumi 100 aasta juubelit, oli molbertil kooli asutamisajal kõrgvormis olnud kunstniku Konrad Mägi “Teel Viljandist Tartusse”, mis rõhutas: kuigi õpime mitut võõrkeelt ja kogu maailma teadussaavutusi ning miski ei takista lõpetanul end proovile panna globaalses konkurentsis, on meie hariduse keskmes siiski eesti keel ja kultuur. Kui pärast oktoobrivaheaega oli meedias palju sürrealistlikku müra kaug-, lähi- ja hübriidõppe teemal, seisis molbertil Salvador Dalí “Mälu püsivus” ehk “Vedelad kellad”. Praegu võtab majja sisenejaid vastu Marc Chagalli “Roheline viiuldaja”. Miks?
